Muhuklubi suvepäevad tõid Kaiu valda Karitsa puhkebaasi kokku üle kahekümne erivärvilise maantemuhu.

Rahvapärase nimetuse maantemuhk ehk põrnikas taga peitub ametliku nimega Zaporožets ZAZ 965. Muhuklubi presidendi Imre Nõmmiku sõnul võib nii sõitvaid kui ka seisvaid maanteemuhkusid Eestis kokku olla kahesaja ringis. Ligi kümme aastat tegutsenud Muhuklubisse kuulub neist umbes viiskümmend.
Muhuklubi on vahva sõpruskond, kelle on kokku toonud ühine hobi – maanteemuhud. Selleks, et kuuluda klubisse, ei ole esmatähtis omada autot, piisab sellest, kui olla andunud fänn. Zaporožetsi klubisid on ka Venemaal, Lätis, Leedus ja Ukrainas.
Igal suvel korraldab Muhuklubi muude ettevõtmiste kõrval ka suvepäevi, kus korraldatakse muhuralli, mängitakse, tantsitakse, parandatakse koos autosid ja veedetakse muidu üheskoos mõnusalt aega. Suvepäevad on aasta tippsündmus ja osaliste sõnul on need isegi olulisemad kui sünnipäev või pulm. On ette tulnud, et suvepäevade pärast on jäetud koguni sõbra pulma minemata.
Iga päev oma põrnikatega ringi ei sõideta, need on siiski n-ö pühapäevaautod. Sõitmine on aga omaette elamus, sest sõitjaid saadavad igal pool lehvitused ja naerusuil näod. Talvel on muhud enamjaolt talvekorteris, sest autod ei pea hästi sooja.
Suvepäevalised kummutavad müüdi, justkui maanteemuhk oleks väga aeglane masin, jäädes maanteel teistele liiklejatele jalgu. Auto sõitvat vabalt välja üheksakümmend kilomeetrit tunnis ega olevat ka suur bensiiniröövel, „rüübates“ umbes kuus liitrit saja kilomeetri kohta. Igal muhuomanikul on rääkida oma lugu, miks ja kuidas ta muhuvaimustuseni on jõudnud. Muhuomanik Uku mäletas, kuidas ta aastaid tagasi põrnika ostis ja ei mallanud auto kojutoomisega oodata, sõites sellele ilma juhiloata järele. Muhuomanik Märt aga mõõdab maanteid oma vanematele kuulunud autoga, mille ta korda tegi ja nüüd justkui perekonna reliikviana enda

Katrin Helend-Aaviku / Rapla Sõnumid www.sonumid.ee