Kõik on täiesti teistsugune, JAH seekord nimega kokkutulek mitte suvepäevad, perenädalavahetus või nii edasi.
Kokkutulek toimub: 9.juuli Vormsi saarel Borrby külas. Vajalik on kindlasti broneerida praami pilet esimesel võimalusel https://veeteed.com/ Liinil Rohuküla-Sviby (pane tähele et praami kodusadam on Sviby ja pakub esimesena tagurpidi reisi) hetkel on kohti piisavalt.
Saabuda võib ka 8.juuli päeval-õhtul.
Majutus on nii nagu alustasime aastal 2005 ja see on telkidega. Telkimiseks on võimalik kasutada minu ja Silveri krunti Borrby külas. kes soovib võib ka omale meelepärase majutuse broneerida saarel mujal (https://vormsi.ee/avasta-vormsi/majutus/)
Söök ja jook on mõistlik varuda mandrilt kaasa, saarel on küll kaubamaja, kuid hinnad on krõbedad ja valik lühike.
Programm kohustuslikku sõitu ehk rallit ei ole, sest nii ongi planeeritud, muhud saavad vurada mööda saare kodukohvikuid ja vaatamisväärsusi ja nende omanikud tutvuda saare loodusliku iluga.
Osalustasu Sümboolne 10 inimene, millega katab mõned tekkivad kulud.
Muu informatsioon Selleks ajaks on mul olemas ka pesemisvõimalus (du) ja ilmselt hästi siis ka saun (elektrikeris) (sisse mahub 3 kõhnat või kaks õllesõpra) grillahi on olemas WC olemas Muusika olemas
Ära minek Omal sobival ajal, selleks võib olla laupäev, pühapäev või esmaspäev kuna ma ilmselt ise olen sel ajal kogu aeg saarel.
Etteteatamis aeg lühike aga traditsiooniliselt on see ikkagi juuli teine nädalavahetus.
Tulistage
afu – Juun 06, 2022 – 10:13 PM Teema:
Laevukesele pilet ostetud,ööbimine leitud….tundub,et see aasta võiks jõuda küll kui tehnika alt ei vea
Isegi inglased ise lõõbivad, et kui teaks kindla peale, millistel kuupäevadel üldse ei saja, märgiks need kalendris punasega ära. Niisiis pole imestada, et täpselt selleks hetkeks, kui Minid Viljandi kooperatiivi hoovi keerasid, kadus päike pilvede taha ning taevast hakkasid langema piisad. Õnneks ainult korraks.
Kopi hoovis, nagu seda kohta nõukogude ajast saati tuntakse, ootasid Suurbitannia kultusliku pisiauto Eesti klubi liikmeid masinad, mida võiks kutsuda nõukogude Minideks – vanad Zaporožetsid ehk maantemuhud või ka lihtsalt muhud. Üheksa aastat ehk ajavahemikul 1960–1969 toodeti algupärast Mini ja ZAZ965 tüüpi masinaid paralleelselt. Seda küll üsna eri maailmades, mida lahutas raudne eesriie. Suvepäevi pidavate Muhu ja Miniklubi liikmete sedamoodi trehvamine ei olnud mõistagi juhuslik, vaid enne kokku lepitud. Kooperatiivi hoovist mindi üheskoos paraadsõidule järjestuses muhk, Mini, muhk, Mini, muhk, Mini… Rivi lõpus nägi ühte kolmandatki legendaarset pisiautot: Fiat 500. Sellise kõrval paistab isegi maantemuhk suhteliselt pirakas sõiduriist. Üheskoos sõitis paraadil 40–50 autot. Sapakaid oli arvuliselt pisut rohkem kui “britte”.
Järgmiseks koguneti kunagise KEKi maja esisele parkimisplatsile. Seal võtsid muhu ja Mini austajad mõõtu kahes võistluses. Esiteks prooviti kummassegi autosse võimalikult palju inimesi sisse toppida. «Aga vaataks hoopis, et kummal ennem auto täis saab,» kõlas hääl Miniklubi poolelt. «See on nii suur auto, et me paneme seda kolm päeva täis,» oponeeriti Muhuklubi servast. Selgus, et maanteemuhk on tõesti väga mahukas auto. Vähemalt siis, kui hapra konstruktsiooniga kergesti eemaldatavad esiistmed inimeste “laadimiseks” algul välja tõsta. Niisugust nippi kasutades õnnestus ZAZi pressida 15 omavahel hästi läbi saanud inimest. Minis tulid 13 juures lagi ja küljed vastu. Aga sealjuures oli esimeste seas autosse istunud mees nõnda suur, et võiks vabalt mõne ööklubi ukse ees riiukukkesid eemal hoida. Mini austajad ei pidanud siiski pikalt kurvastama, sest järgmises ülesandes ehk slaalomisõidus näidati, milleks see auto võimeline on. Sealjuures olid torbikute vahed sellised, et Ameerika autode omanikud proovinuks neile heal juhul ristipidi läheneda ja vaada, kas laiusest piisab.
Laupäeval saavad Viljandis kokku maanteemuhud ehk Zaporožetsid, mille sohvrid kogu Eestist siin suvepäevi peavad.
Muhkudega on lubanud ühineda ka Miniklubi, kellega koos pärastlõunal selgeks tehakse, kummasse autosse mahub rohkem inimesi, ning võetakse mõõtu vigursõidus.
Suvepäevade korraldaja Silver Eenma sõnul saavad autod kell 14 kokku Viljandi turu parklas ning teevad paraadsõidu. Enne Minidega kokkusaamist sõidavad muhud ringi Viljandimaa kaunites kohtades, näiteks Parika raba ümbruses, ning jõuavad ringiga Karksi-Nuia välja. Muhke võib Viljandimaale oodata ligi paarkümmend ja teist sama palju peaks tulema Minisid.
Muhuklubi suvepäevad tõid Kaiu valda Karitsa puhkebaasi kokku üle kahekümne erivärvilise maantemuhu.
Rahvapärase nimetuse maantemuhk ehk põrnikas taga peitub ametliku nimega Zaporožets ZAZ 965. Muhuklubi presidendi Imre Nõmmiku sõnul võib nii sõitvaid kui ka seisvaid maanteemuhkusid Eestis kokku olla kahesaja ringis. Ligi kümme aastat tegutsenud Muhuklubisse kuulub neist umbes viiskümmend. Muhuklubi on vahva sõpruskond, kelle on kokku toonud ühine hobi – maanteemuhud. Selleks, et kuuluda klubisse, ei ole esmatähtis omada autot, piisab sellest, kui olla andunud fänn. Zaporožetsi klubisid on ka Venemaal, Lätis, Leedus ja Ukrainas. Igal suvel korraldab Muhuklubi muude ettevõtmiste kõrval ka suvepäevi, kus korraldatakse muhuralli, mängitakse, tantsitakse, parandatakse koos autosid ja veedetakse muidu üheskoos mõnusalt aega. Suvepäevad on aasta tippsündmus ja osaliste sõnul on need isegi olulisemad kui sünnipäev või pulm. On ette tulnud, et suvepäevade pärast on jäetud koguni sõbra pulma minemata. Iga päev oma põrnikatega ringi ei sõideta, need on siiski n-ö pühapäevaautod. Sõitmine on aga omaette elamus, sest sõitjaid saadavad igal pool lehvitused ja naerusuil näod. Talvel on muhud enamjaolt talvekorteris, sest autod ei pea hästi sooja. Suvepäevalised kummutavad müüdi, justkui maanteemuhk oleks väga aeglane masin, jäädes maanteel teistele liiklejatele jalgu. Auto sõitvat vabalt välja üheksakümmend kilomeetrit tunnis ega olevat ka suur bensiiniröövel, „rüübates“ umbes kuus liitrit saja kilomeetri kohta. Igal muhuomanikul on rääkida oma lugu, miks ja kuidas ta muhuvaimustuseni on jõudnud. Muhuomanik Uku mäletas, kuidas ta aastaid tagasi põrnika ostis ja ei mallanud auto kojutoomisega oodata, sõites sellele ilma juhiloata järele. Muhuomanik Märt aga mõõdab maanteid oma vanematele kuulunud autoga, mille ta korda tegi ja nüüd justkui perekonna reliikviana enda
Katrin Helend-Aaviku / Rapla Sõnumid www.sonumid.ee
Muhuklubisse kuuluvad nõukogude ajast tuntud maanteemuhud- sapakad ehk zaporožetsid ZAZ 965 autod. Klubi igakevadine esimene ühine sõit tehakse Saaremaale. Nädalavahetusel võisteldi Lääne-Saaremaa teedel 70 kilomeetri pikkusel rallil ja peatuti Kipi-Koovi matkakeskuses.
Seekordsed suvepäevad Herr Lõvi & Co organiseerimisel toimusid kaunis kohas Võrtsijärve ääres. Teekond algas enamustele Tallinnast (Harjumaalt), kuid tulijaid oli ka Pärnust, Raplast, Viljandist ja Võrust. Seekord saime kokku 17 autot, mis on omaette rekord. Panustame siiski veel järgmisele aastale, kus sooviks neid veel rohkem näha!
Oskan siinkohal rääkida esimesest ekipaažist, kuhu kuulusid Kuldne Kotkas, Aksel ja Taavi, kes alustasid pikka teed Järve Selveri juurest juba pool üks reede päeval. Sõit oli pikk, kuna Taavi ei talunud kuumust, seega liikumise 60km/h (näidu järgi). Teel olles nägime kaunist loodust, paarituvaid hobuseid ja muud vahvat. Muutsime oma sõidu lõbusaks hoogsa laulmise ja tantsuga raadio saatel, tegime mõningaid pilte looduses ja lõpuks jõudsime ka Viljandisse. Otsustasime jätta autod kaubanduskeskuse parklasse jahtuma ja ise kõhud kohalikus pubis täis süüa. Muhud tekitasid mulkide seas furoori ning pildistamise järjekord muutus kohati nii pikaks, et isegi Silverit ei lastud tema muhu juurde. “Oota, kuni me pildi ära teeme!” kõlas kohaliku mehe suust, kui Silver oli palunud tal ennast auto juurde lasta. Söödud, muhud jahutatud ja kaubamajast söögid-joogid ostetud, suundusime ööbimiskoha poole. Olles esimesed, saime omanikult uhke ringkäigu ja paremad toad valida. Seejärel hakkasime ootama teisi kodanike. Vaikselt tiksusid kohale uued ja vanad, lõpuks ka hiline Tallinna ekipaaž Vanaisa, Uku, Kalle, Ahti ja Margusega. Kui kõik sisse seadnud, hakkas jutuvestmine vägijoogiga. Mõnele pikalt nagu alati, mõnedele rahulikumalt. Meie Tinnuga (minu kaardilugeja) otsustasime end ralliks ilusasti välja puhata ja varakult magama minna. Nagu kõik teavad, see ei õnnestunud. Põhjust ei hakka uuesti välja tooma, sest suure viha ja väsimusega suutsin vist kõigile seda väga ilmekalt rääkida. Ralli 123,8km läbiti tapva kuumusega, nii auto kui autojuhi jaoks. Pärast rallit saime suppi, pesta ja lebotada. Naabrimees Martin tuli kohale ja korraldas vahvaid mänge sh jalgpallimäng plastprillidega.
Toimus uhke auhinnatseremoonia. Esikoha saavutas taaskord Sid koos Sillega, teisele kohale tuli Tarmo ja kolmandaks Vanaisa&Vanaema. Lisaks jagati veel auhinde remondirõõmule, uute tulijatele ja lisaks eriauhindu naistele ja meestele. Traditsioonide kohaselt mängiti pärast võrkpalli, käidi saunas, tantsiti ja lauldi, joodi ja söödi. Lausa kalal käidi, mis Pilvekese sumpsist tuleva tuleleegiga ära grilliti.
KONICA MINOLTA DIGITAL CAMERA
Igati vahva nagu ikka. Hommik läks nii nagu alati, ühed üritavad kaineks saada, teised üritavad uuesti purju jääda. Osad panid varakult teele, kõvemad pidustejad ootasid kauem. Lõpuks saadi siiski sõiduvõimelisse olukorda ja asuti teele. “Ühtse kolonnina ikka, kõik koos” nagu Uku väitis. Ei saanud 10km sõita, kui teised juba minust mööda paarutasid. Ainukesena jäi truult Siim mu selja taha. Head sõbrad need teised ikka. Viljandis saime neile sappa, käisime söömas ja Lõvile digiboksi ostmas. Tagasi liikudes otsustati, mul tagantluuk lahti jätta, et ma teistel sabas püsiks. Hea mõte kuniks ma peaagu Tallinnas avastasin, et Tõdva poe juures kõik mind hülgasid, head sõbrad ikka peaksin kordama. Teepeal käidi veel Türil ujumas. Pikk oli see nädalavahetus, aga nagu Lõvigi ütles, pühapäev on teistes päevadest pikem. Ikkagi, kuigi tolmused ja väsinud, oli tore näha seda vahvat seltskonda ja armsaid muhke ning jään ootama juba järgmist üritust.
Tänan siis omalt poolt korraldajaid, muhulisi ja oma superhüper toredat venda, kellel loodetavasti järgmine kord läheb paremini!
Alustuseks tahaksin öelda, et nii kaua pole ma vist tõesti kunagi Tallinnast Saaremaale sõitnud!
Start: 15.00 Koht: Laagri Maksimarket Kohal: 6 muhku. Sõit võis alata, kuid nagu arvata oli, mitte kauaks…Juba Keilasse jõudes vähenes meie kolonn 2 auto võrra. Seltsimehi järgi oodates ja Kallele väljamaa prille maha ärides, saime loa neljakesi edasi liikuda. Nähtavasti oli Voldemari auto vajanud varuosasi, mida mindi tagasi Laagrist tooma. Olles kindel, et poisid veale kiiresti jaole jõuavad, liikusime edasi…ja nagu eelnevalt mainitud…mitte kauaks. Iga paarisaja meetri tagant hakkasid tekkima ootamatud peatused. Kord streikis Ahti muhk, siis Silveri oma ja ega Kalle tahtnud teistest erineda. Ristini jõudes oli vist möödunud juba oma 3 tundi kui mitte rohkem. Selleks ajaks kui poisid jälle mootori ette kogunesid, sain mina teada, et poisid on kohe-kohe meil sabas – nii oligi, ksenoonid särasid juba kaugelt. Läbi raskuste üritasime kolonnis edasi liikuda, kuid lõpuks sai selegeks, et nii me kaugele ei jõua. Osa seltskonda jäi paigale (remontima ja jahutama ), mõni vend läks üldse teist teetpidi ( Herr Lõvi ) ja ülejäänud hakkasid sadama poole suunduma. Virtsu jõudes jäi karp küll lahti, pean tõdema, et ka sellist järjekorda pole ma varem seal näinud. Rohelised nagu me oleme, veeretasime oma muhud praamile, kus Vanaisa kohtasime. Saaremaale jõudes olid juba kõik poed kinni, nii et tehti kiire bensuka peatus, kütus nii autole kui reisjatele ostetud ning minek ööbimiskohta. Õhtul nagu ikka trull ja trall, grilliti, joodi ja jagati muljeid ning mis peamine remonditi, remonditi ja remonditi. Hommikusöök, pearavimine või siis selle edasi lükkamine ja valmistumine ralliks. Seekord oli ralli lükatud lõunaks, niiet kõik said võimaluse kaineks saada. Kiire lõuna ja Suusk (Uku uus sõna) ! Närv sees, kiiver peas, kõik nagu paigas, kuid oh ei! Küll panin ühest kohtast mööda, küll teises, küll unustasime kontrollpunkti ja siis jälle mööda ja siis põllu peale jne. Õnneks lõpuks jõudsime finishisse, küll viimaste seas, aga siiski! Õhtusöök ning autasustamine, kus siis esimese koha saavutas: Jaanus 500ga, teiseks tuli uustulnuk Silver ( algaja õnn 😛 ) ning kolmandaks vana kala Kristjan. Palju õnne esikolmikule ja teistele tubli osavõtu eest! Hommikul söödi kõhud täis ja vaikselt tiksuti kodu poole. Meie meeskond jäi ikka viimaseks, tegime mõned peatused vaatamisväärsuste juures, väikse fotosessiooni ning mõningate tundide möödumisel jõudsime ka tagasi koju. Väsinud ja tolmused, kuid sellegipoolest õnnelikud, sest sai ju jällegi veeta üks tore nädalavahetus, ühe toreda seltskonnaga, ühel toredal saarel. Tänaksin siinkohal nii organiseerijaid kui ka osalejaid!
