Muhuklubi Suvepäevadest artikkel Lõuna Eesti Postimehes. 08.08.2021

Sõnumitoojas ilmunud artikkel 2018 suvepäevadest

Isegi inglased ise lõõbivad, et kui teaks kindla peale, millistel kuupäevadel üldse ei saja, märgiks need kalendris punasega ära. Niisiis pole imestada, et täpselt selleks hetkeks, kui Minid Viljandi kooperatiivi hoovi keerasid, kadus päike pilvede taha ning taevast hakkasid langema piisad. Õnneks ainult korraks.

Kopi hoovis, nagu seda kohta nõukogude ajast saati tuntakse, ootasid Suurbitannia kultusliku pisiauto Eesti klubi liikmeid masinad, mida võiks kutsuda nõukogude Minideks – vanad Zaporožetsid ehk maantemuhud või ka lihtsalt muhud. Üheksa aastat ehk ajavahemikul 1960–1969 toodeti algupärast Mini ja ZAZ­965 tüüpi masinaid paralleelselt. Seda küll üsna eri maailmades, mida lahutas raudne eesriie.
Suvepäevi pidavate Muhu­ ja Miniklubi liikmete sedamoodi trehvamine ei olnud mõistagi juhuslik, vaid enne kokku lepitud. Kooperatiivi hoovist mindi üheskoos paraadsõidule järjestuses muhk, Mini, muhk, Mini, muhk, Mini… Rivi lõpus nägi ühte kolmandatki legendaarset pisiautot: Fiat 500. Sellise kõrval paistab isegi maantemuhk suhteliselt pirakas sõiduriist. Üheskoos sõitis paraadil 40–50 autot. Sapakaid oli arvuliselt pisut rohkem kui “britte”.

Järgmiseks koguneti kunagise KEK­i maja esisele parkimisplatsile. Seal võtsid muhu ja Mini austajad mõõtu kahes võistluses. Esiteks prooviti kummassegi autosse võimalikult palju inimesi sisse toppida. «Aga vaataks hoopis, et kummal ennem auto täis saab,» kõlas hääl Miniklubi poolelt. «See on nii suur auto, et me paneme seda kolm päeva täis,» oponeeriti Muhuklubi servast. Selgus, et maanteemuhk on tõesti väga mahukas auto. Vähemalt siis, kui hapra konstruktsiooniga kergesti eemaldatavad esiistmed inimeste “laadimiseks” algul välja tõsta. Niisugust nippi kasutades õnnestus ZAZ­i pressida 15 omavahel hästi läbi saanud inimest. Minis tulid 13 juures lagi ja küljed vastu. Aga sealjuures oli esimeste seas autosse istunud mees nõnda suur, et võiks vabalt mõne ööklubi ukse ees riiukukkesid eemal hoida.
Mini austajad ei pidanud siiski pikalt kurvastama, sest järgmises ülesandes ehk slaalomisõidus näidati, milleks see auto võimeline on. Sealjuures olid torbikute vahed sellised, et Ameerika autode omanikud proovinuks neile heal juhul ristipidi läheneda ja vaada, kas laiusest piisab.

Laupäeval saavad Viljandis kokku maanteemuhud ehk Zaporožetsid, mille sohvrid kogu Eestist siin suvepäevi peavad.

Muhkudega on lubanud ühineda ka Miniklubi, kellega koos pärastlõunal selgeks tehakse, kummasse autosse mahub rohkem inimesi, ning võetakse mõõtu vigursõidus.

Suvepäevade korraldaja Silver Eenma sõnul saavad autod kell 14 kokku Viljandi turu parklas ning teevad paraadsõidu. Enne Minidega kokkusaamist sõidavad muhud ringi Viljandimaa kaunites kohtades, näiteks Parika raba ümbruses, ning jõuavad ringiga Karksi-Nuia välja. Muhke võib Viljandimaale oodata ligi paarkümmend ja teist sama palju peaks tulema Minisid.

Muhuklubi suvepäevad tõid Kaiu valda Karitsa puhkebaasi kokku üle kahekümne erivärvilise maantemuhu.

Rahvapärase nimetuse maantemuhk ehk põrnikas taga peitub ametliku nimega Zaporožets ZAZ 965. Muhuklubi presidendi Imre Nõmmiku sõnul võib nii sõitvaid kui ka seisvaid maanteemuhkusid Eestis kokku olla kahesaja ringis. Ligi kümme aastat tegutsenud Muhuklubisse kuulub neist umbes viiskümmend.
Muhuklubi on vahva sõpruskond, kelle on kokku toonud ühine hobi – maanteemuhud. Selleks, et kuuluda klubisse, ei ole esmatähtis omada autot, piisab sellest, kui olla andunud fänn. Zaporožetsi klubisid on ka Venemaal, Lätis, Leedus ja Ukrainas.
Igal suvel korraldab Muhuklubi muude ettevõtmiste kõrval ka suvepäevi, kus korraldatakse muhuralli, mängitakse, tantsitakse, parandatakse koos autosid ja veedetakse muidu üheskoos mõnusalt aega. Suvepäevad on aasta tippsündmus ja osaliste sõnul on need isegi olulisemad kui sünnipäev või pulm. On ette tulnud, et suvepäevade pärast on jäetud koguni sõbra pulma minemata.
Iga päev oma põrnikatega ringi ei sõideta, need on siiski n-ö pühapäevaautod. Sõitmine on aga omaette elamus, sest sõitjaid saadavad igal pool lehvitused ja naerusuil näod. Talvel on muhud enamjaolt talvekorteris, sest autod ei pea hästi sooja.
Suvepäevalised kummutavad müüdi, justkui maanteemuhk oleks väga aeglane masin, jäädes maanteel teistele liiklejatele jalgu. Auto sõitvat vabalt välja üheksakümmend kilomeetrit tunnis ega olevat ka suur bensiiniröövel, „rüübates“ umbes kuus liitrit saja kilomeetri kohta. Igal muhuomanikul on rääkida oma lugu, miks ja kuidas ta muhuvaimustuseni on jõudnud. Muhuomanik Uku mäletas, kuidas ta aastaid tagasi põrnika ostis ja ei mallanud auto kojutoomisega oodata, sõites sellele ilma juhiloata järele. Muhuomanik Märt aga mõõdab maanteid oma vanematele kuulunud autoga, mille ta korda tegi ja nüüd justkui perekonna reliikviana enda

Katrin Helend-Aaviku / Rapla Sõnumid www.sonumid.ee

Muhuklubisse kuuluvad nõukogude ajast tuntud maanteemuhud- sapakad ehk zaporožetsid ZAZ 965 autod. Klubi igakevadine esimene ühine sõit tehakse Saaremaale. Nädalavahetusel võisteldi Lääne-Saaremaa teedel 70 kilomeetri pikkusel rallil ja peatuti Kipi-Koovi matkakeskuses.

Originaal artikkel: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=47816