Ilus on see Eestimaa. Seda kogesin ka „Muhkude“ 2007a. kevadrallil Saaremaal.
Minu jaoks algas see lubadusega uustulnukana sellel üritusel kaasa lüüa, omal masin alles kokku saadud ja testsõidud tegemata.

Niisiis sai ülevaatus tehtud, naine peale ja teele. Sõiduks Virtsu sai hulganisti aega võetud, et kes teab, kas ikka masin peab seda teekonda vastu – pidas. Arvasin, et olen sadamas esimene, aga Tõnu juba platsis. Siis hakkas aga „Muhkusid“ aga veel kogunema. Meiega lisandusid veel Väino ja Tõnis. Olles otsapidi praamil, nägime ka ninamees Imret tulemas. Üllatusena aga Niva sleppis. Tal olevat „Muhk“ keema läinud. Ja praamile ta ei jõudnudki, trügis aga järgmisele laevale. Saaremaal ootas meid Urmas oma kollase Muhuga ja logiseva mootoriga. Kiire külaskäik Tõnu suvilasse ja sealt Metsamajja. Teepeal aga saime kokku meie praamist maha jäänud autodega – Imre (koos Uku´ga), Jaanus, Kristjan (Niva´ga). Õhtul veel kes muljetas, kes kolas mööda Saaremaad jne…
Hommikul siis kõht täis ja starti. Öösel oli Urmas siis oma masinal asendanud koliseva mootori suitseva mootoriga. Selle masina rooli asus Taavi. Ka Imre oli oma auto jahutuse probleemid lahendanud. Minu jaoks oli see ralli esimene sellelaadne üritus. Legend anti kätte ja teele. Rada ja legend oli väga hästi ette valmistatud, nii et jõudsin elukaaslasega, kes oli mul kaardilugejaks, oma 20 minutit varem esimese etapi lõppu. Tuli teine etapp – täpsussõit. Siis juba teadsime, et aega on nats rohkem ja sai ka peale kurvide Saaremaa kevadist loodust jälgitud. Küll oli ikka ilus. Täpsussõit edukalt läbitud tuli väike vigursõit. Selles ma vist olin kõige aeglasem, või tõi trahvisekundeid see, et posti maha sõitsin. Edasi kolmas etapp Metsamaja poole tagasi. Lõppu üks viktoriin ja oligi ralli läbi. Kuigi algul rõõmustati mind teise kohaga, siis tabelist oli näha siiski eelviimane koht (punktide kokkulöömisel väike arvutusviga  ) „Muhkude“arvestuses aga viimane. Aga ise olin rahul.
Mis aga vahetult peale rallit toimus, ei tea, sest ise läksin Muhumaale tuttavle külla. Tagasi jõudes aga oli grill, saun (õigem oleks öelda „leige saun“ ) ja õlu omal kohal. Kolmandal päeval enne tagasi laevale minekut käisime siis kaemas „vanade autode varjupaik 2“ kollektsiooni Urmase õues. Sellest külastusest muidugi jään ma Urmasele küll suuresti tänuvõlgu, kuna sain oma „Muhu“ kapoti peale liistu ja viisnurga. Seal saime veel perenaiste poolt pakutud maitsvat sööki ja siis kõik see mees kodu poole poole. Lihula ristist jätkati juba eri teed pidi.
Kokkuvõtteks võin vaid lisada, et ilmaga vedas, oli väga ilus kevadine loodus, sain tohutu teadmiste pagasi „Muhu“ teemal ja sain ka hulga väga lahedaid tuttavaid.