Ralli nagu iga teinegi tõsisem üritus algab ettevalmistustööde ja tegemistega. Nii minagi tegin reede õhtul viimaseid ettevalmistusi, et ühtlasi täita ka aega, mis pidi kuluma Urmase saabumiseni. Ca 23:30 helistasingi Urmasele, et veendud tema praamile jõudmises ning peatses päralejõudmises.

Telefoni vestlusest selgus, et kõik ok ning juba vana tõsiasjana oli Urmas (nagu muhumehed ikka) oma masinaga praamilolijate huviobjektiks. Lugesin ka esimest korda Ralli juhendi läbi ning hakkasin asju oma pappkohvrisse pakkima. Kuskil ca 00:40 heliseb telefon – helistajaks Urmas. Jõudsin mõelda, et „näe hakkabki juba saabuma, järelikult vaja anda viimased juhised kuidas minu elamiseni navigeerida”. Kuid Urmas teatas ilma pikema sissejuhatuseta, et „kunde poolne tagaratas andis Kasari jõe sillal saba”. Mul kohe uus mõte, et kumm katki, vahetab ratta ära ja jõuab veits hiljem… Urmas, ilmselt tabades minu ootamatust uudisest tingitud mõttepausi, lisas aga kohe täienduseks, et ratas murdus õõtsa küljest lahti…!?! Lasime kuuldavalt kiirelt läbi esmased mõtted kuidas ootamatust olukorrast välja tulla. Aga et kohe head mõtet ei tulnud ning et mitte telefoni kompaniisid nuumata, võtsime väikse mõttepausi. Kuna olin märganud, et just äsja oli Uku meie kodulehel surfanud siis saatsin SMS´id Uku´le ja Imre´le (viimasele sellepärast, et väga selgelt veel meeles tema lausa imena tunduvad saavutused enne Ahvenamaa reisi, Tõnu ja Uku masinate tohterdamisel), et neid mitte sügavast unest äratada. Ukult tuli kiirelt ka vastus-SMS ning kohe valisin ka tema nr´i, et kriisiolukorrast teatada. Vestlustes mina-Uku, Uku-Imre, Uku-mina sai selgeka, et sellisel kellaajal treilerit (või muud muhu transportimiseks sobilikku vahendit) leida ei õnnestu. Helistasin Urmasele tagasi ja teatasin oma olematutest saavutustest ning leppisime kokku, et jätame auto Kasari silla juures oleva baari juurde, tuleme ise Linna ja liitume järgmisel päeval mõne teisie rallitiimiga (Väints ju RAF´ga). Mõeldud tehtud – tõmbasin (NB!) toariietele jope peale, jalga esimesena ette jäänud (NB!) kingad ja hüppasin „jaapanlasse” ning võtsin suuna Kasari sillale. Kui olin Pärnu mnt´l kiiruseks 119km/h fikseerinud, hakkasin mõtlema kuidas ja kellega siis Ralli´ks liituda. Mingi hetk hakkas aga kinnistuma mõte, et mul ka ju garaažis Muhk – miks me sellega ei võiks Rallil osaleda. Kuigi kindlustus ja ülevaatustähtajad olid juba möödunud, olin otsustanud, et need Rallil osalemisel takistuseks küll ei saa. Sellest mõttest hakkas tuju juba paranema ja „action” hakkas minusse pugema. Kuni Haruteeni sadas ikka korralikku vihma, mis edasi hakkas juba lörtsi taoliseks olluseks muutuma. Ristil sadas juba laia lund, millega kaasnes tõeliselt talvised teeolud. Mida kilomeeter edasi seda paksemaks lumevaip muutus kuni olukorrani, kus auto 3-nda käiguga üle 80km/h ei jaksanudki sõita. Mõtlesin, et mis seal ikka – väike soojendus hommikuseks rallistardiks (siis ei osanud arvata, et sõitu kodust alustades oli mulle juba START antud…). Kui siis ca 02:00 Urmaseni jõudsin oli ta tagaratta algosadeni lammutanud ning tervitas, mind flants (mis oli õõtsa külest murdunud) näpus, teatega, et siin on Härra (kelle „jutt” oli saatnud ka kõiki sel õhtul/ööl Urmasega tehtud telefonivestlusi), kes on meile nõus keevitust laenama. Vaja ainult mingi 7 km kaugusel tema pool käia ja keevitus ära tuua. Härra haaras baarist veel 1,5L Bock´i kaasa ning suundusime keevituse järele. Teel saime põhjaliku ülevaate Härra eredamatest eluseikadest – põline läänemaamees, 62 aastane, elanud ka Paides, käinud paar korda Saaremaal, kus ka mõned tuttavad ning mida tunneb ilmselt paremini kui Urmas, nooruses mänginud võrkpalli (totaalse vennastumise kartuses jätsin mainimata, et ka mina võrkpalli mängin), tema tel.nr. 56243100,… Ja muidugi oli tegelikkuses „ca 7 km” teekond ca 14 km, millest viimastel kilomeetritel muutus tee järjest kitsamaks, puude oksad kaardusid järjest rohkem teele ja loomulikult olid meie jäljed esimesed värskelt sadanud 20 cm paksuses lumevaibas, nii et hakkas pähe tikkuma mõte, et „kas oli ikka hea mõte selle keevituse järgi tulla?” Härra poole jõudes leidsime suht kiirelt üles keevituse ja maski kuid elektroodidega läks ikka jupp aega. Kogu seda protsessi saatis juba loomilikuna tundunud Härra pidev jutuvada. Keevitusega tagasi alustasime aega kaotamata ettevalmistustega keevitamiseks, ignoreerides Härra suhtlusvajadust. ( Remondi koht ise ka juba vaatamisväärsus – ZAZ/VAZ 1,5m ühelpool baari pea sissepääsu, minu japs teiselpool, et tööpaika kuidagigi valgustada, baari kunded kahe masina vahelt läbi sõelumas) Baarist voolu paludes mainis baridaam nagu moka otsast, et mis küll saab kui korgid läbi lähevad… Tegin ettepaneku, et kasutaksime siis mõnd elektrikilbile lähimat pistikupesa. Kui siis Urmas oli paaril hetkel elektroodile tule otsa saanud, oligi pool baari pime – baaritaam ähmi täis (sügavkülmad toiteta, tema siin ainult asendaja, kui mingi ime läbi peaks voolu tagasi saama siis rohkem ta meile elektrit ei anna..). Elektri kilpi avades läks südames aga kohe soojemaks, tõeline nostalgia. Kilbis olid pesuehtsad nõukaaegsed sulavkaitsmed. Kiirelt sai leitud katkine kaitse ning selgitatud, et vahetussüdamikku ei leidu. Auto voolukonverteri küljest lõigatud juhtmejupiga sai kaitse parandatud ning ilmselt olukorra suht kergest lahenemisest üllatunud baaridaam ei teinudki takistusi töö jätkamiseks, kuigi tuled vilkusid, kui valgusmuusika, kogu keevitamise aja. Flantsi „sittusime” kuidagi õõtsa külge, ratas kokku ja teele. Mina läksin Härrat keevitusega koju viima ja kuulsin jumal teab mitmendat korda kokkuvõtet Härra eluhetkedest. Pärast pikka ja põhjalikku jumalaga jättu asusin Urmast jälitama, kes võttis Kasari baari eest otse suuna Tallinnale. Mingi hetk jõudsingi Urmasele järele, kuid rahulikku kodu poole veeremist just kaua nautida ei antud. Kusagil Nissi kandis hakkas ZAZ/VAZ tagumist otsa loopima – selge taga ratas jälle peetis? Kuid Urmas ei taha ega taha seisma jääda vaatamata masina tohututele ponnistustele teelt kõrvale hüpata. Mõne km möödudes siiski Urmas peatus ja sai ka vonklemise põhjus selgeks – tee libe kui liuväli ning tagarataste kokkujooks peale sellist kiirremonti teadagi. Ega midagi, jätkasime oma, kõrvalt vaatajale suht veidra trajektooriga, liikumist Tallinna suunas. Umbes 05:00 minu juurde jõudes oli selge, et magama minna on suht mõttetu, sest hiljemalt tunni pärast oleks tulnud taas ärgata.. Otsustasime selle aja kasutada tagaratta kontrollimiseks – auto garaaž, radas lahti, värske keevitus ok, kõigil hea meel, ratas kokku tagasi. Kiire kohv, hommikused kümblused ning nüüd juba komplekteeritud ekipaažina stardi poole… Stardipaika jõudes leidsime eest hulga vanatehnika sõpru, kelle seas ka juba Imre, Uku ja Lõvi oma tuunitud Žigullidega. Varsti jõudsid ka Jaanus Fiat´l ja Väino RAF´il, kusagil oli ka Sid´i liikumas näha. Stardini jäänud aeg sai kulutatud teiste masinaid imetledes/pildistades. Korraldajatelt lühike sissejuhatus ning hakkasidki masinad rajale veerema. Start käes tuiskasime rajale nagu pea üks meeskond – Jaanus Fiat 500´l kõige ees, siis Indrek Sirk Fiat 600´ga, siis me Urmasega ning meie järgi Imre 01´ga ja Lõvi 013´ga. Meeskonna vaimu ei antud muidugi kauaks nautida – Lada meeste kW´d kapoti all hakkasid tempot tegema, mis päädis sellega, et Kiisalt esimesele kruusa lõigule põgates murdus Jaanuse tagasilla õõts pooleks… Jättes Jaanuse abi ootama jätkasime meie rallit, mille järgmise 10-ne KP ulatuses läbisime nagu siidi saades ilmselt mõningased trahvipunktid AKP-desse hilinedes. Peale 10-ndat KP õnnestus Lada-meestest mööda saada, mis tõi kaasa ennast unustava kihutamise kuu-maastikuga sarnanevatel metsateedel. Siis AKP nr 2 jõudes saimegi Uku´lt manitseva sõnumi, et paremkurvis ronib tagaratas liialt „kõhu” alla. OK, AKP 2-st lahkudes võtsime asja jälle rahulikult ning veeresime 11-nde KP poole, Ladad kadusid silmist . Kuid jah, fortuuna oli ilmselt meie suhtes juba otsuse langetanud, mis tähendas, et piisavalt sügavale metsade vahele jõudes, murdus (järjekordses totaalselt treppis paremkurvis) öösel parandataud ratas taas lahti… Südant soojendav oli, et pea kõik mööda sõitvad ekipaažid peatusid hetkeks, et abi pakkuda aga kuna neil keevitust ega treilerit käepärast ei olnud, tuli neil teekonda jätkata. Kuna esmapilgul tundus ainuke pääsetee treiler, siis sai see sõbralt laenatud ning Kaili (minu kaardilugeja igapäevaelus) abil meie suunas teele lähetatud. Üks väike probleem oli veel – kus me asume? Ralli legendi abil, kus ainult vasak-parem-vasak-parem, seda suht keeruline paika panna. Õnneks oli meie varustuses ka GPS, mille abil muidugi asukoha määramine „lapsemäng”. Vahepeal oli Urmas juba telefonitsi leidnud võimaliku autoremondi koha Märjamaal aga kuna treileri saabumiseni oli kuni 2 tundi aega, vaatasime kaardilt, et mitte just väga kaugel meist näitab ta mõnd üksikut maja kohta. Otsus kiire – aega on, läheme vaatame. Paari kilomeetrise kõmpimise järel jõudsime esimese majani, mille juures olid värsked jalajaäljed asja posti käinud võtmas. Pärast koputusi avas ukse vanem meesterahvas, kelle majapidamises meile vajalikku keevitust kahjuks ei leidunud. Küll aga soovitas küsida järgmisest majapidamisest, kus peremehel pidi igasugu riistu olema. Järgmine majapidamine tähendas muidugi järgmise km läbimist aga kuna tegu oli juba põldude vahega siis püsis sihtmärk selgelt silmis. Kuigi jah majapidamisele lähenedes oli suht keeruline otsustada, millisest hoonest peremeest otsida. Koera haukumise peale avanes üks üks, millel tervitas meid hoopis lahke perenaine, kellelt saime teada, et remondiks vajalikud riistad on majapidamises olemas. Jäi ainult mure kuidas Muhk kohale transada. Vahepeal oli perenaine juba telefoni võtnud ning helistas naabrimehele, kes õige pea ka meie kõrval seisis. Üritasime üheskoos pererahva traktorit käivitada kuid see ei õnnestunud. Nüüd oli appi tõtanud naabrimehe kord telefon võtta ning kohale sai kutsutud järgmine naabrimees kelle traktoril kühvel taga, millesse peaks saama Muhu tagasilda toetada. Varsti olimegi naabrimehe Hilux´ga Muhu juures tagasi – nüüd oli ainult „telo tehniki”, et masin remondipaika toimetada. Vahepeal sai ka juba Kailile legendi ette loetud, kuidas ta meid leida saab. Urmase traka sabas saabumiseni tegin perenaisele lühiülevaate üritusest, mis meid siia rabade (juba naabrimehe käest kuulsime, et kohas kus teele jäime on ainuke kandev maalapp tee, kõrvale astuda ei maksa, sest siis satud põhjatusse – aasta eest oli katuseni sees olnud piima tsistern) vahele tõi. Enne järjekordse remondiga alustamist võtsime kaasas olnud toidumoonast kehakinnitust (ei olnud me enam kindlad, et lõunasöögile jõuame). Ning alustasimegi juba tuttava protseduuriga. Sel hetkel veeres hoovi ka Kaili juhitud japs, lärel vajalik haagis, sest selle „mäda” õõtsaga me enam rajale ei kippunud. ZAZ taas sõidukorras ajasime ta haagisele ning jätkasime teekonda. Esialgu veel kindla sihita – kas jätkata KP´de otsimist või üritada kinni makstud lõunat kätte saada. Sai otsustatud viimase kasuks. Kuna Kaili ei olnud nõus meiga liituma siis panime ta Märjamaal autot tankides esimesele Tallinasse suunduvale autole ning ise võtsime kursi Kullamaale restorani Goldenbeck. Kohale jõudes tervitasid meid ees rõõmsad/üllatunud kohtunikud. Saime oma söögid kätte ning ka juhtnöörid, kus rallit nüüd juba kõrvalt kaeda. Keha kinnitatud võtsime suuna kohtunike poolt soovitatud paika. Risti-Haapsalu maanteel kihutasid meile vastu juba tuttavad Ladad ning varsti nägime tee äärses parklas veel mõnd ekipaaži. Aga kuna kohtunike poolt soovitatud paika oli veel jupp maad sõita ei osanud sellele viimasele faktile suuremat tähelepanu pöörata (krt, hiljem selgus, et see oli AKP nr 4). Roosta poole ära keerates hakkas uni juba täiega murdma – Urmas nokkis juba korralikult ning eks endalgi jäi juba mõni kaader vahele. Sättisime end kontunike suuvitatud ristmikul paika. Et mitte täitsa magama jääda läksime autost välja, et aktiivsemalt möödujatele kaasa elada. Pärast pikka ootamist möödus küll mõni üksik rallikas ja sedagi täiesti suvalistest suundadest. Seepeale võtsime suuna Pürksi´le, kus pidi olema AKP nr 4. Selle leidsime suht lihtsalt ning nagu naljaga pooleks ulatasime aknast ralli legendi aja fikseerimiseks. Hetkeks valdas kohtunikke kerge segadus, kuid kaastundlik pilk haagisel olevale Muhule ning olimegi registreeritud viimasele rajalõigule. Arvan, et oleme esimene ralliekipaaž maailmas, kes ületab finišijoone võistlusauto haagisel, vedukauto roolis kaardilugeja ja kaardilugejana piloot… Finišis juba kohtusime ülejäänud Muhuklubilistega, kellega veetsime lõbusa õhtu ülejäänud vanatehnika fännide seltsis. Uni saabus tõdemusega, et „igas eestimaa metstukas leidub vähemalt üks keevitus…”.