Muhuklubi välisreis Lätti lõppes kokkuvõtlikult kahe muhu koolemisega, kadunud telefoniga ja katkiste prillidega – sellele järeldusele jõudsime Ukuga pühapäeva õhtul koju jõudes.
Reisi algus oli paljutõotav, kuna eelmine aasta ei saanud ma Ahvenamaal kaasas olla, siis ootasin seda retke pikkisilmi. Eelmine õhtu sai veel Pilveke ja Roheline ( eriti geniaalne nimi mu autol ) korralikult veel seest/väljast ära puhastatud. Hommikul olid minul juba kell 7 silmad lahti, sest start pidi ju kell 12 olema. Kui lõpuks kella kaheks jõudsime Järvele tankima, otsustas Pilveke sõitmast ja hakkas pihta 3tunnine autoremont Saastamarketi juures, kus bussi ootavad inimesed said me autosi päris kaua imetleda. Kella 5-6 aeg sai autole lõpuks hääled sisse ning sõit sai alata…kuid mitte kauaks.
Kuna Ukul on raske oma autodel kõike jälgida, jäi ka Rohelise õli kontrollimata ning ühel hetkel kadus mu autol jõud ning autos oli tunda meeldivat kärsakat – mootor jooksis kokku ning ca 40km enne sadamat veeti ta tee peal olevasse „Lukoili“, kuhu onu Siim sellele ilusasti järgi läks ning ta kenasti Sihi tänava autoparklasse seisma viis. Kuna hoolitsev vend läks ise Rohelise rooli niikaua kuni ta sleppis oli, läksin mina Pilvekese rooli ning suutsin ka selle auto … katki teha, mis ma pean tõdema ei olnud minu süü, sest ma jätsin radikad tööle 😉 Õnneks oli aga abi (Imre) kohe selja taga, kes oma tarkusi meiega jagas ning meid endale sappa võttis (milline vaatepilt üks muhk käristab teist paela otsas).
Lukoili juures tehti Pilvekesele erinevalt eelmisele 3tunnisele remondile 15minutiline kiir-remont, mil samal ajal sain mina Martiniga ühest autost teise kolitud ning alustada oma reisi “kaine” kaasreisijana. Lõpuks saime ka praamile ning viisaka hilinemisega jõudsime pool 12 Mändjala kämpingusse, kus esimesena oli meid tervitamas viskipudeliga Lõvi. Öö sai meeldiva sääsetapmise ja pininaga üle elatud ning kui hommikusöök söödud pandi minekut järgmise sadama poole. 4tunnine praamisõit möödus juues, päikest võttes ning lauamänge mängides, kus jõuti ka järeldusele, et Tsirkus on üsna totter ja lõputu mäng ning lõbusast ajaviitest saab närvesööv vihane täringu loopimine.
Lõpuks jõudsime ka meie kuuevarbalistele naabritele külla, kus esimese asjana aeti muhud ilusasti teeäärde teistele imetlemiseks ning ise seadsime sammud sööma. Kõhud täis, sai teha veel kiired shopingud ning hakkasid otsingud ööbimiskohale. Siht oli võetud Jurmala poole ning lõpuks suurele viidale teeääres ” Activi as midagi” oli lootust saada korralik camp plats. Üllatus oli suur, kui ees seisis parkla, ühe leedukate telgiga, kõrval lagunevate hoonetega ning väikse lõkkeplatsiga. Kuna kell oli hiline ei hakatud uut kohta otsima vaid asuti magamiskohti ettevalmistama.
Üks hetk ilmus kobeda välimusega, tugeva kehaehitusega ning kindlasti kõrge IQ’ga Läti võrkpallikoondisse kuuluv päevitunud jumega sportlane meie sekka raha nõudma. Heade kauplemisoskustega Muhuklubi liikmed, said poissi tillist tõmmata nii, et üsna odavalt sai seal öö üle elada. Hommik venis pikale nagu alati, kuid lõpuks sai ka meeldivast laagrist lahkutud. Sihtpunktiks võeti Jurmala veepark, kus sai oma mustad varbad likku pandud ning kummirõngastel liugu lasta. Pestud-kustud-kammitud, saime teistega parklas kokku, kiire poes käik õlle järgi ning juba jälle sai kuuma antud motomuuseumi poole. Nähti uhkeid vanu autosi, mida sai iga nurga alt ka pildistatud. Kõige koomilisem moment oli see, kui ma vetsust välja kõndides ukse asemel vastu klaasi kõndisin, mida ma naeran siiamaani, kahju, et keegi peale Martini ja müüja seda ei näinud. Pärast muuseumit sai veel kiired vestlused teha, et kui oleks võimalus ühe auto endale sealt muuseumist saada, siis milline see oleks. Küsitlus jäi väiksesse ringi, nii et mingit statistikat või top3 “kõige tahetum auto” nimekirja ei ole võimalik esitada. Jälle poodi, uued õlled ning taas telkimiskoha otsingule. Seekord oli leid üsna hea ning sai telgid jälle püsti seatud. Kahjuks meie seltskond vähenes 3 paari võrra, kuid pärast pisarate valamist, hakati grillima ning meeleolu tõusis. Hommikul ei olnud enam midagi muud, kui hakati kodumaale liikuma. Pärnumaa sildi juures käis photo-shoot, millele järgnes Steffanis pitsa õgimine. Selleks ajaks said ka Kert ja Ervin käpad alla ning liitusid meiega kanapizzale ja väiksele veinile.
Kõhud väga täis, mindi enda tuju nullima – käidi Karu automuuseumis. Kuna mina magasin sixis oma peavalu välja, siis siinkohal on mul raske midagi kommenteerida, va poiste sõimu raadiosaatjas, kus ei suudetud ära imestada, kuidas ühel inimesel on sellised autod. Uku, kes neljapäeval Lukoili juures lubas kõik oma autod maha müüa, oli selleks ajaks otsusele jõudnud, et ta peab veel sel päeval endale mosse ostma. Enne Tallinnat tehti veel peatus Statoilis ning vahetati reisi viimased muljed. Koju jõudsime vist pärast kaheksat. Kokkuvõtlikult võiks siis öelda, et kuradi kahju, et meie autod kohale ei jõudnud.
Kokkuvõtte tegi Kati