Meenutusi Muhuklubi Suvepäevadest 2008

No nii.. nagu lubatud, saab jõuluks lugemist!

Seda üritust võib küll rõõmsal meelel meenutada, sai ju ometigi päris mitu auhinda koju toodud…kuid, mis ma ennast ikka kiidan, tänada tuleks Sillet ja Sid’i, kes ürituse korraldamisega suurepäraselt hakkama said!

Nii palju kui ma mäletan, siis 11 juunil võtsime suuna Koonga poole. Mõningate pit-stopidega, jõudsid kõik muhud (üllatavalt palju) õnnelikult kohale.

Õhtu möödus nagu alati süües-juues-juttu puhudes, kellele pikalt, kellele mitte. Mina olin ettevaatlik ning ei hakanud riskima sellega, et ralli päeval tervislik seisund sõita ei võimaldaks, mõned seevastu ei lasknud end sellest heidutada. Hommikul üles ärgates, oli tore ühest telgist kuulda pakkumist “ kes tahab minu muhuga sõita” ja arutelu nagu nt “kes see eile nii kõvasti laulis” jne. Eks poisid nagu ikka, heale joogile ära ei ütle.
Hommikul aeti ralli jaoks kõik muhud kohaliku poe juurde, kus oli tehtud lausa ehtne stardivärav ning ka külaelanikud olid üritusele kaasa elama tulnud. Küllap taolisi ette võtmisi, seal igapäev ei näe. Meeli rõõmustas loomulikult ka Pilvekese autojuht ja kaardilugeja, kes olid maskeerunud autoga samat värvi jänesteks. Start läks ladusalt, minul muidugi pinge sees, et aega vähe ja kuna ikka ralli siis on kiire-kiire-kiire. Suutsin ära eksida tagurpidi sõitmist harjutada ja muid vahvaid vigureid teha.Kõige emotsioonide rikkamad hetked olid ikka offroad metsavahelisel teel, mis pani ikka silmad särama, kui muda vastu esiklaasi pritsis ja tõigeks ajaks punktis olemine…nagu mõnigi nägi, siis sai nendesse üsna täpselt nö lennatud. Ralli lõppülesanne oli natuke ekstreemne, vähemalt minu ja koera jaoks, kelle ma peaaegu oleks alla ajanud, aga õnneks peatus auto puu vastas ning keegi, peale auto, viga ei saanud.
Ralli läbi hakkas meelelahtuslik osa, võrkpall, mis igal üritusel ja muud vahvad murumängud. Õhtul olid meie meeli lahutamas live-ansambel ning toimus suurejooneline auhinna tseremoonia. Seega õhtu möödus igati lõbusalt. Hommikul nagu ikka, raviti pead ja pakiti asju kokku ning hakkas kodupoole minek.
Kahju, et mu mälu niivõrd kehva on, et sisutihedamat juttu kirjutada ei suutnud. Minule igatahes meeldis üritus väga, ning vaatan praegugi uhkena oma karikat kummuti peal.
Tahaks tänada eraldi veel:
Ukut – minu suurt eeskuju, sponsorit ja mehaanikut. Ilma temata poleks ma saanud rallil ega muudel üritustel osaleda.
Martinit – kes raudselt kartis mu kõrval istuda, aga säilitas rahu ja oli hea kaardilugeja
Korraldajaid – vapustava ürituse eest
Lauljaid/pilli mängijaid – mõnusa meeleolu tekitamise eest
Ja kõiki kohalolijaid – selle eest, et kohale tulid ja näitasid kui toredad nad on!

Meenutused pani kirja Kati

Muhuklubi välisreis Läti 05.-08.juuni 2008

Muhuklubi välisreis Lätti lõppes kokkuvõtlikult kahe muhu koolemisega, kadunud telefoniga ja katkiste prillidega – sellele järeldusele jõudsime Ukuga pühapäeva õhtul koju jõudes.

Reisi algus oli paljutõotav, kuna eelmine aasta ei saanud ma Ahvenamaal kaasas olla, siis ootasin seda retke pikkisilmi. Eelmine õhtu sai veel Pilveke ja Roheline ( eriti geniaalne nimi mu autol ) korralikult veel seest/väljast ära puhastatud. Hommikul olid minul juba kell 7 silmad lahti, sest start pidi ju kell 12 olema. Kui lõpuks kella kaheks jõudsime Järvele tankima, otsustas Pilveke sõitmast ja hakkas pihta 3tunnine autoremont Saastamarketi juures, kus bussi ootavad inimesed said me autosi päris kaua imetleda. Kella 5-6 aeg sai autole lõpuks hääled sisse ning sõit sai alata…kuid mitte kauaks.
Kuna Ukul on raske oma autodel kõike jälgida, jäi ka Rohelise õli kontrollimata ning ühel hetkel kadus mu autol jõud ning autos oli tunda meeldivat kärsakat – mootor jooksis kokku ning ca 40km enne sadamat veeti ta tee peal olevasse „Lukoili“, kuhu onu Siim sellele ilusasti järgi läks ning ta kenasti Sihi tänava autoparklasse seisma viis. Kuna hoolitsev vend läks ise Rohelise rooli niikaua kuni ta sleppis oli, läksin mina Pilvekese rooli ning suutsin ka selle auto … katki teha, mis ma pean tõdema ei olnud minu süü, sest ma jätsin radikad tööle 😉 Õnneks oli aga abi (Imre) kohe selja taga, kes oma tarkusi meiega jagas ning meid endale sappa võttis (milline vaatepilt üks muhk käristab teist paela otsas).
Lukoili juures tehti Pilvekesele erinevalt eelmisele 3tunnisele remondile 15minutiline kiir-remont, mil samal ajal sain mina Martiniga ühest autost teise kolitud ning alustada oma reisi “kaine” kaasreisijana. Lõpuks saime ka praamile ning viisaka hilinemisega jõudsime pool 12 Mändjala kämpingusse, kus esimesena oli meid tervitamas viskipudeliga Lõvi. Öö sai meeldiva sääsetapmise ja pininaga üle elatud ning kui hommikusöök söödud pandi minekut järgmise sadama poole. 4tunnine praamisõit möödus juues, päikest võttes ning lauamänge mängides, kus jõuti ka järeldusele, et Tsirkus on üsna totter ja lõputu mäng ning lõbusast ajaviitest saab närvesööv vihane täringu loopimine.
Lõpuks jõudsime ka meie kuuevarbalistele naabritele külla, kus esimese asjana aeti muhud ilusasti teeäärde teistele imetlemiseks ning ise seadsime sammud sööma. Kõhud täis, sai teha veel kiired shopingud ning hakkasid otsingud ööbimiskohale. Siht oli võetud Jurmala poole ning lõpuks suurele viidale teeääres ” Activi as midagi” oli lootust saada korralik camp plats. Üllatus oli suur, kui ees seisis parkla, ühe leedukate telgiga, kõrval lagunevate hoonetega ning väikse lõkkeplatsiga. Kuna kell oli hiline ei hakatud uut kohta otsima vaid asuti magamiskohti ettevalmistama.
Üks hetk ilmus kobeda välimusega, tugeva kehaehitusega ning kindlasti kõrge IQ’ga Läti võrkpallikoondisse kuuluv päevitunud jumega sportlane meie sekka raha nõudma. Heade kauplemisoskustega Muhuklubi liikmed, said poissi tillist tõmmata nii, et üsna odavalt sai seal öö üle elada. Hommik venis pikale nagu alati, kuid lõpuks sai ka meeldivast laagrist lahkutud. Sihtpunktiks võeti Jurmala veepark, kus sai oma mustad varbad likku pandud ning kummirõngastel liugu lasta. Pestud-kustud-kammitud, saime teistega parklas kokku, kiire poes käik õlle järgi ning juba jälle sai kuuma antud motomuuseumi poole. Nähti uhkeid vanu autosi, mida sai iga nurga alt ka pildistatud. Kõige koomilisem moment oli see, kui ma vetsust välja kõndides ukse asemel vastu klaasi kõndisin, mida ma naeran siiamaani, kahju, et keegi peale Martini ja müüja seda ei näinud. Pärast muuseumit sai veel kiired vestlused teha, et kui oleks võimalus ühe auto endale sealt muuseumist saada, siis milline see oleks. Küsitlus jäi väiksesse ringi, nii et mingit statistikat või top3 “kõige tahetum auto” nimekirja ei ole võimalik esitada. Jälle poodi, uued õlled ning taas telkimiskoha otsingule. Seekord oli leid üsna hea ning sai telgid jälle püsti seatud. Kahjuks meie seltskond vähenes 3 paari võrra, kuid pärast pisarate valamist, hakati grillima ning meeleolu tõusis. Hommikul ei olnud enam midagi muud, kui hakati kodumaale liikuma. Pärnumaa sildi juures käis photo-shoot, millele järgnes Steffanis pitsa õgimine. Selleks ajaks said ka Kert ja Ervin käpad alla ning liitusid meiega kanapizzale ja väiksele veinile.
Kõhud väga täis, mindi enda tuju nullima – käidi Karu automuuseumis. Kuna mina magasin sixis oma peavalu välja, siis siinkohal on mul raske midagi kommenteerida, va poiste sõimu raadiosaatjas, kus ei suudetud ära imestada, kuidas ühel inimesel on sellised autod. Uku, kes neljapäeval Lukoili juures lubas kõik oma autod maha müüa, oli selleks ajaks otsusele jõudnud, et ta peab veel sel päeval endale mosse ostma. Enne Tallinnat tehti veel peatus Statoilis ning vahetati reisi viimased muljed. Koju jõudsime vist pärast kaheksat. Kokkuvõtlikult võiks siis öelda, et kuradi kahju, et meie autod kohale ei jõudnud.

Kokkuvõtte tegi Kati

Uunikute talveralli 2008, ekipaaz nr.24. läbielamised

Ralli nagu iga teinegi tõsisem üritus algab ettevalmistustööde ja tegemistega. Nii minagi tegin reede õhtul viimaseid ettevalmistusi, et ühtlasi täita ka aega, mis pidi kuluma Urmase saabumiseni. Ca 23:30 helistasingi Urmasele, et veendud tema praamile jõudmises ning peatses päralejõudmises.

Telefoni vestlusest selgus, et kõik ok ning juba vana tõsiasjana oli Urmas (nagu muhumehed ikka) oma masinaga praamilolijate huviobjektiks. Lugesin ka esimest korda Ralli juhendi läbi ning hakkasin asju oma pappkohvrisse pakkima. Kuskil ca 00:40 heliseb telefon – helistajaks Urmas. Jõudsin mõelda, et „näe hakkabki juba saabuma, järelikult vaja anda viimased juhised kuidas minu elamiseni navigeerida”. Kuid Urmas teatas ilma pikema sissejuhatuseta, et „kunde poolne tagaratas andis Kasari jõe sillal saba”. Mul kohe uus mõte, et kumm katki, vahetab ratta ära ja jõuab veits hiljem… Urmas, ilmselt tabades minu ootamatust uudisest tingitud mõttepausi, lisas aga kohe täienduseks, et ratas murdus õõtsa küljest lahti…!?! Lasime kuuldavalt kiirelt läbi esmased mõtted kuidas ootamatust olukorrast välja tulla. Aga et kohe head mõtet ei tulnud ning et mitte telefoni kompaniisid nuumata, võtsime väikse mõttepausi. Kuna olin märganud, et just äsja oli Uku meie kodulehel surfanud siis saatsin SMS´id Uku´le ja Imre´le (viimasele sellepärast, et väga selgelt veel meeles tema lausa imena tunduvad saavutused enne Ahvenamaa reisi, Tõnu ja Uku masinate tohterdamisel), et neid mitte sügavast unest äratada. Ukult tuli kiirelt ka vastus-SMS ning kohe valisin ka tema nr´i, et kriisiolukorrast teatada. Vestlustes mina-Uku, Uku-Imre, Uku-mina sai selgeka, et sellisel kellaajal treilerit (või muud muhu transportimiseks sobilikku vahendit) leida ei õnnestu. Helistasin Urmasele tagasi ja teatasin oma olematutest saavutustest ning leppisime kokku, et jätame auto Kasari silla juures oleva baari juurde, tuleme ise Linna ja liitume järgmisel päeval mõne teisie rallitiimiga (Väints ju RAF´ga). Mõeldud tehtud – tõmbasin (NB!) toariietele jope peale, jalga esimesena ette jäänud (NB!) kingad ja hüppasin „jaapanlasse” ning võtsin suuna Kasari sillale. Kui olin Pärnu mnt´l kiiruseks 119km/h fikseerinud, hakkasin mõtlema kuidas ja kellega siis Ralli´ks liituda. Mingi hetk hakkas aga kinnistuma mõte, et mul ka ju garaažis Muhk – miks me sellega ei võiks Rallil osaleda. Kuigi kindlustus ja ülevaatustähtajad olid juba möödunud, olin otsustanud, et need Rallil osalemisel takistuseks küll ei saa. Sellest mõttest hakkas tuju juba paranema ja „action” hakkas minusse pugema. Kuni Haruteeni sadas ikka korralikku vihma, mis edasi hakkas juba lörtsi taoliseks olluseks muutuma. Ristil sadas juba laia lund, millega kaasnes tõeliselt talvised teeolud. Mida kilomeeter edasi seda paksemaks lumevaip muutus kuni olukorrani, kus auto 3-nda käiguga üle 80km/h ei jaksanudki sõita. Mõtlesin, et mis seal ikka – väike soojendus hommikuseks rallistardiks (siis ei osanud arvata, et sõitu kodust alustades oli mulle juba START antud…). Kui siis ca 02:00 Urmaseni jõudsin oli ta tagaratta algosadeni lammutanud ning tervitas, mind flants (mis oli õõtsa külest murdunud) näpus, teatega, et siin on Härra (kelle „jutt” oli saatnud ka kõiki sel õhtul/ööl Urmasega tehtud telefonivestlusi), kes on meile nõus keevitust laenama. Vaja ainult mingi 7 km kaugusel tema pool käia ja keevitus ära tuua. Härra haaras baarist veel 1,5L Bock´i kaasa ning suundusime keevituse järele. Teel saime põhjaliku ülevaate Härra eredamatest eluseikadest – põline läänemaamees, 62 aastane, elanud ka Paides, käinud paar korda Saaremaal, kus ka mõned tuttavad ning mida tunneb ilmselt paremini kui Urmas, nooruses mänginud võrkpalli (totaalse vennastumise kartuses jätsin mainimata, et ka mina võrkpalli mängin), tema tel.nr. 56243100,… Ja muidugi oli tegelikkuses „ca 7 km” teekond ca 14 km, millest viimastel kilomeetritel muutus tee järjest kitsamaks, puude oksad kaardusid järjest rohkem teele ja loomulikult olid meie jäljed esimesed värskelt sadanud 20 cm paksuses lumevaibas, nii et hakkas pähe tikkuma mõte, et „kas oli ikka hea mõte selle keevituse järgi tulla?” Härra poole jõudes leidsime suht kiirelt üles keevituse ja maski kuid elektroodidega läks ikka jupp aega. Kogu seda protsessi saatis juba loomilikuna tundunud Härra pidev jutuvada. Keevitusega tagasi alustasime aega kaotamata ettevalmistustega keevitamiseks, ignoreerides Härra suhtlusvajadust. ( Remondi koht ise ka juba vaatamisväärsus – ZAZ/VAZ 1,5m ühelpool baari pea sissepääsu, minu japs teiselpool, et tööpaika kuidagigi valgustada, baari kunded kahe masina vahelt läbi sõelumas) Baarist voolu paludes mainis baridaam nagu moka otsast, et mis küll saab kui korgid läbi lähevad… Tegin ettepaneku, et kasutaksime siis mõnd elektrikilbile lähimat pistikupesa. Kui siis Urmas oli paaril hetkel elektroodile tule otsa saanud, oligi pool baari pime – baaritaam ähmi täis (sügavkülmad toiteta, tema siin ainult asendaja, kui mingi ime läbi peaks voolu tagasi saama siis rohkem ta meile elektrit ei anna..). Elektri kilpi avades läks südames aga kohe soojemaks, tõeline nostalgia. Kilbis olid pesuehtsad nõukaaegsed sulavkaitsmed. Kiirelt sai leitud katkine kaitse ning selgitatud, et vahetussüdamikku ei leidu. Auto voolukonverteri küljest lõigatud juhtmejupiga sai kaitse parandatud ning ilmselt olukorra suht kergest lahenemisest üllatunud baaridaam ei teinudki takistusi töö jätkamiseks, kuigi tuled vilkusid, kui valgusmuusika, kogu keevitamise aja. Flantsi „sittusime” kuidagi õõtsa külge, ratas kokku ja teele. Mina läksin Härrat keevitusega koju viima ja kuulsin jumal teab mitmendat korda kokkuvõtet Härra eluhetkedest. Pärast pikka ja põhjalikku jumalaga jättu asusin Urmast jälitama, kes võttis Kasari baari eest otse suuna Tallinnale. Mingi hetk jõudsingi Urmasele järele, kuid rahulikku kodu poole veeremist just kaua nautida ei antud. Kusagil Nissi kandis hakkas ZAZ/VAZ tagumist otsa loopima – selge taga ratas jälle peetis? Kuid Urmas ei taha ega taha seisma jääda vaatamata masina tohututele ponnistustele teelt kõrvale hüpata. Mõne km möödudes siiski Urmas peatus ja sai ka vonklemise põhjus selgeks – tee libe kui liuväli ning tagarataste kokkujooks peale sellist kiirremonti teadagi. Ega midagi, jätkasime oma, kõrvalt vaatajale suht veidra trajektooriga, liikumist Tallinna suunas. Umbes 05:00 minu juurde jõudes oli selge, et magama minna on suht mõttetu, sest hiljemalt tunni pärast oleks tulnud taas ärgata.. Otsustasime selle aja kasutada tagaratta kontrollimiseks – auto garaaž, radas lahti, värske keevitus ok, kõigil hea meel, ratas kokku tagasi. Kiire kohv, hommikused kümblused ning nüüd juba komplekteeritud ekipaažina stardi poole… Stardipaika jõudes leidsime eest hulga vanatehnika sõpru, kelle seas ka juba Imre, Uku ja Lõvi oma tuunitud Žigullidega. Varsti jõudsid ka Jaanus Fiat´l ja Väino RAF´il, kusagil oli ka Sid´i liikumas näha. Stardini jäänud aeg sai kulutatud teiste masinaid imetledes/pildistades. Korraldajatelt lühike sissejuhatus ning hakkasidki masinad rajale veerema. Start käes tuiskasime rajale nagu pea üks meeskond – Jaanus Fiat 500´l kõige ees, siis Indrek Sirk Fiat 600´ga, siis me Urmasega ning meie järgi Imre 01´ga ja Lõvi 013´ga. Meeskonna vaimu ei antud muidugi kauaks nautida – Lada meeste kW´d kapoti all hakkasid tempot tegema, mis päädis sellega, et Kiisalt esimesele kruusa lõigule põgates murdus Jaanuse tagasilla õõts pooleks… Jättes Jaanuse abi ootama jätkasime meie rallit, mille järgmise 10-ne KP ulatuses läbisime nagu siidi saades ilmselt mõningased trahvipunktid AKP-desse hilinedes. Peale 10-ndat KP õnnestus Lada-meestest mööda saada, mis tõi kaasa ennast unustava kihutamise kuu-maastikuga sarnanevatel metsateedel. Siis AKP nr 2 jõudes saimegi Uku´lt manitseva sõnumi, et paremkurvis ronib tagaratas liialt „kõhu” alla. OK, AKP 2-st lahkudes võtsime asja jälle rahulikult ning veeresime 11-nde KP poole, Ladad kadusid silmist . Kuid jah, fortuuna oli ilmselt meie suhtes juba otsuse langetanud, mis tähendas, et piisavalt sügavale metsade vahele jõudes, murdus (järjekordses totaalselt treppis paremkurvis) öösel parandataud ratas taas lahti… Südant soojendav oli, et pea kõik mööda sõitvad ekipaažid peatusid hetkeks, et abi pakkuda aga kuna neil keevitust ega treilerit käepärast ei olnud, tuli neil teekonda jätkata. Kuna esmapilgul tundus ainuke pääsetee treiler, siis sai see sõbralt laenatud ning Kaili (minu kaardilugeja igapäevaelus) abil meie suunas teele lähetatud. Üks väike probleem oli veel – kus me asume? Ralli legendi abil, kus ainult vasak-parem-vasak-parem, seda suht keeruline paika panna. Õnneks oli meie varustuses ka GPS, mille abil muidugi asukoha määramine „lapsemäng”. Vahepeal oli Urmas juba telefonitsi leidnud võimaliku autoremondi koha Märjamaal aga kuna treileri saabumiseni oli kuni 2 tundi aega, vaatasime kaardilt, et mitte just väga kaugel meist näitab ta mõnd üksikut maja kohta. Otsus kiire – aega on, läheme vaatame. Paari kilomeetrise kõmpimise järel jõudsime esimese majani, mille juures olid värsked jalajaäljed asja posti käinud võtmas. Pärast koputusi avas ukse vanem meesterahvas, kelle majapidamises meile vajalikku keevitust kahjuks ei leidunud. Küll aga soovitas küsida järgmisest majapidamisest, kus peremehel pidi igasugu riistu olema. Järgmine majapidamine tähendas muidugi järgmise km läbimist aga kuna tegu oli juba põldude vahega siis püsis sihtmärk selgelt silmis. Kuigi jah majapidamisele lähenedes oli suht keeruline otsustada, millisest hoonest peremeest otsida. Koera haukumise peale avanes üks üks, millel tervitas meid hoopis lahke perenaine, kellelt saime teada, et remondiks vajalikud riistad on majapidamises olemas. Jäi ainult mure kuidas Muhk kohale transada. Vahepeal oli perenaine juba telefoni võtnud ning helistas naabrimehele, kes õige pea ka meie kõrval seisis. Üritasime üheskoos pererahva traktorit käivitada kuid see ei õnnestunud. Nüüd oli appi tõtanud naabrimehe kord telefon võtta ning kohale sai kutsutud järgmine naabrimees kelle traktoril kühvel taga, millesse peaks saama Muhu tagasilda toetada. Varsti olimegi naabrimehe Hilux´ga Muhu juures tagasi – nüüd oli ainult „telo tehniki”, et masin remondipaika toimetada. Vahepeal sai ka juba Kailile legendi ette loetud, kuidas ta meid leida saab. Urmase traka sabas saabumiseni tegin perenaisele lühiülevaate üritusest, mis meid siia rabade (juba naabrimehe käest kuulsime, et kohas kus teele jäime on ainuke kandev maalapp tee, kõrvale astuda ei maksa, sest siis satud põhjatusse – aasta eest oli katuseni sees olnud piima tsistern) vahele tõi. Enne järjekordse remondiga alustamist võtsime kaasas olnud toidumoonast kehakinnitust (ei olnud me enam kindlad, et lõunasöögile jõuame). Ning alustasimegi juba tuttava protseduuriga. Sel hetkel veeres hoovi ka Kaili juhitud japs, lärel vajalik haagis, sest selle „mäda” õõtsaga me enam rajale ei kippunud. ZAZ taas sõidukorras ajasime ta haagisele ning jätkasime teekonda. Esialgu veel kindla sihita – kas jätkata KP´de otsimist või üritada kinni makstud lõunat kätte saada. Sai otsustatud viimase kasuks. Kuna Kaili ei olnud nõus meiga liituma siis panime ta Märjamaal autot tankides esimesele Tallinasse suunduvale autole ning ise võtsime kursi Kullamaale restorani Goldenbeck. Kohale jõudes tervitasid meid ees rõõmsad/üllatunud kohtunikud. Saime oma söögid kätte ning ka juhtnöörid, kus rallit nüüd juba kõrvalt kaeda. Keha kinnitatud võtsime suuna kohtunike poolt soovitatud paika. Risti-Haapsalu maanteel kihutasid meile vastu juba tuttavad Ladad ning varsti nägime tee äärses parklas veel mõnd ekipaaži. Aga kuna kohtunike poolt soovitatud paika oli veel jupp maad sõita ei osanud sellele viimasele faktile suuremat tähelepanu pöörata (krt, hiljem selgus, et see oli AKP nr 4). Roosta poole ära keerates hakkas uni juba täiega murdma – Urmas nokkis juba korralikult ning eks endalgi jäi juba mõni kaader vahele. Sättisime end kontunike suuvitatud ristmikul paika. Et mitte täitsa magama jääda läksime autost välja, et aktiivsemalt möödujatele kaasa elada. Pärast pikka ootamist möödus küll mõni üksik rallikas ja sedagi täiesti suvalistest suundadest. Seepeale võtsime suuna Pürksi´le, kus pidi olema AKP nr 4. Selle leidsime suht lihtsalt ning nagu naljaga pooleks ulatasime aknast ralli legendi aja fikseerimiseks. Hetkeks valdas kohtunikke kerge segadus, kuid kaastundlik pilk haagisel olevale Muhule ning olimegi registreeritud viimasele rajalõigule. Arvan, et oleme esimene ralliekipaaž maailmas, kes ületab finišijoone võistlusauto haagisel, vedukauto roolis kaardilugeja ja kaardilugejana piloot… Finišis juba kohtusime ülejäänud Muhuklubilistega, kellega veetsime lõbusa õhtu ülejäänud vanatehnika fännide seltsis. Uni saabus tõdemusega, et „igas eestimaa metstukas leidub vähemalt üks keevitus…”.

Operatsioon “Helmut”

Oli ükskord umbes nii kuu aega tagasi rahulik tööpäev. Kui helises minu taskutelefon ….

Ja torusse karjus Uku “Vaata mida Autonet.ee-s müüakse”. Krt Muhku st. originaal Jaltat müüdi. Lauatelefonil me müüjat kätte ei saanud aga juba kohe kihutasime valge kaubikuga Tartusse. Poolel teel saime ka müüja telefoniteel kätte.
Vaatasime siis autot siit ja sealt, kuni küsisime hinda.
Kostus maagiline summa 40 000 krooni, küsisime üle, et äkki vanahärra eksis aga ei , hind jäi muutumatuks. Tol hetkel ahvatlesime teda küll teiste summadega aga ei läinud õnneks.

Möödus nädal, helisrasime – hind sama.
Möödus 2 nädalat helistasime pakkusime 30000 juba, ei see pidi ikka vähe olema. Pakkusime 35T. Sai käed löödud.

Nüüd siis Operatsioon ise.
Valisime vaikse kolmapäeva õhtu. Haakisime käru taha. Uku kui autojuht istus ulmelisse Megane GT rooli (võtit ei olegi nagu mänguauto), Lõvi kui investor ja uus omanik ette juhi kõrvale ning mina, kui laovarude arvestaja taha pingile. Ärevus oli suur, ostsime Laagrist väga imelikust poest mõned õlled, Konjaki Helmutile ja tahvli kamashokolaadi (Lõvil on imelik maitse).

Jõudsime kohale pimedas.
Materdasime auto kärule

Auto liigud ja kuulasime jutte-legende autost, kuidas naisi maha võeti sellega.

Rahatu ja autotu

TESTDRIVE

Läksime Uku soovil jälle Hansa Hoovi sööma, tegime veel Lõviga liike ning hakkasime siis kodu poole teele.

Metsapeatus

Koju jõudsime hilja. Nii oligi planeeritud, sest et saaks ööpimeduses auto maha ajada ning mitte naabreid kadedaks ajada.

Oli ilus ja emotsionaalne kolmapäeva õhtu.

Haapsalu nostalgiapäevad 2007 ja Muhuklubi hooaja lõpetamine

Remont, testsõit, katki, katki, remont, remont, pukseerimine. Need on märksõnad mis iseloomustasid seda üritust

Neljapäev (2 Päeva enne)

Laupäeval on mul plaanis minna Haapsalu Nostalgiapäevadele (edaspidi HNP) kolme autoga, kahe muhuga ja varuosade vedamiseks ka Vaz 2102. Seega saab neljapäeva õhtuks sinisel muhul ka viimsed lastehaigused kõrvaldatud ning koos ukuga mindud testisõidule. Juba kilomeeter kodust hakkab muhk tõrkuma  tuli meelde küll, bensiini ei pannud paaki. See viga kõrvaldatud jätkus sõit Lõvi juurde. Midagi head ei tõotatud, käigukastist hakkas tulema hääli nagu rehepeksumasinast. Tabasalus sai selgeks et kastis ei ole õli, see oli sealt lahkunud. Ragina ja paukude saatel sai koju sõidetud veel.

Reede (1 Päev ennem HNP-d) Õhtul sai Ukuga hakatud käigukasti vahetama. Kuna poolasse polnud võimalik kodus teha siis sai pandud tagasi muhu käigukast seebika asemele. Selleks tuli ka teha ringi vaheplaat 😛 , õigemini tegime uue, kasutades koduseid vahendeid : treipinki asendasid trell ja relakas ning plasmalõikurit elektrikeevitus.
Umbes õhtul kl.23 paiku oli masin koos, timmisime veel sidurit, kui käis RAKS ja käpp oli pooleks (õnn ei ole meiega). Mina juba loobusin aga Uku ei. Seega alustasime otsast. Uuesti mootor maha ja sidurikäppa vahetama. 45 minutit hiljem oli masin koos 😀 Sõitis väga hästi väljaarvatud et käigud olid peegelpildis 😉

Laupäev (üritus)

Hommikul kell 9.00 koguneme Laagri Maksimarketis ja asume teele Haapsalu poole. Jõudes Ristile kaob osa kolonnist ära. Selgub et sinine muhk mida öö otsa remontisime on seiskunud st. mootor töötab, käigud on aga edasi ei liigu. Selgub et siduriketas on juppideks, oh, masendus …. Milleks oli siis vaja öö veeta selili auto all?
Ega midagi, kuna Lembit elab seal lähedal sai küsitud luba vedada väsinud muhk sinna.
Lasime siis rõõmsalt edasi kui 15km enne Haapsalut seiskub „Pilveke“, no mida on ? Sama viga! Mootor töötab, käigud on aga edasi ei liigu aga kõriseb? Sinisel oli vaikus.
Pilveke paelaga 02-le järgi ning vedasime Haapsalu Statoili bensiinijaama. Üldiselt nii lagunevat tehnikat pole meil veel olnud.

Haapsalu lossiplatsil on kokku 11 muhku (mõelda vaid 2 jäid maha). Väike rongkäik läbi linna raudteejaama, kuhu jätsime autod ja ise läksime sööma. Enne kui sööma jõudsime tuli läbi astuda kaltsukatest, mina soetasin töö riideid kuid härrad ostsid endale ülikonnad 
Sööma sattusime kuhugile „Õllekeldrisse“ kus mulle ja Ukule anti käärima läinud õlut, noh tuli kohe nostalgia aeg, kus teisel päeval said poest haput „Ziguli“ õlut. Kui soovisime ringi vahetada, tegi baarman nägusid ja viskas meile raha tagasi, nõudsime uut õlut AleCoq’i, krt pidime kümneka veel peale viskama.

Edasi liikusime kogu klubiperega Kiige farmi (samas kohas olime ka möödunud aastal), seal läks grilliks, õlleks ja saunaks, lisaks veel klubilise Sid aka Marguse sünnipäevaks. Sai teda isegi tooliga üles visatud, hea et kiiver peas oli .

Pühapäev (remondipäev) Liikusime kogu seltskonnaga Lembitu ja Reeda juurde, kus meie ukuga hakkasime võidu mootoreid maha võtma. Teised mugisid sel ajal võileibasid ja kohvi, mõni aitas (loe: segas ) kah vahepeal. Vead tuvastatud: Minu sinisel ketas juppideks jälle, Ukul oli aga siduri võlli ja ketta nuudi siledaks tõmmanud (on ikka POWERIT sel Fiati mootoril).
Aeg läks lennates iagtahes olid mingi aeg autod sõidukorras ja valmis koju liikuma.

Igatahes Turbani ma ei jõudnud kui sinine jälle ei liikunud, krt jälle midagi siduriga. Ega midagi kõne Lembitule ja ta köietas mind bussiga koju. Ah et miks Lembit mitte kaasas olnud 02? Noh see lagunes ka ära, tagasilla ristivarda känd murdus ja sõita sai ainult otse ja kurvides väikse kiirusega.

Oli tore remondirohke Vanatehnika üritus.


Härrad ootavad autobussi nr.23


Sünnipäevalist visatakse tooliga õhku

Ülejäänud pildid leiab fotogaleriist „Haapsalu Nostalgiapäevad 2007 ja Muhuklubi hooaja lõpetamine“

Muhuklubi välisreis Ahvenamaale 2007

Juba kolmandat korda käis Muhuklubi oma aktiivsemate liikmetega välisreisil. Eelnevalt on külastatud Lätit ja Soomet, seekord oli sihiks kena Ahvenamaa saarestik ja osa võttis 10 maanteemuhku koos ekipaažidega.

Juba hommik oli ärev, olenemata sellest et kell oli äratama pandud kella viieks hommikul, oli juba 4:45 kõne Ukult “kas sul vanematüübi karbussi on?” Mis seal ikka panin püksid jalga ja seadsin sammud garaazi poole karburaatorit maha keerama. Juba tuli järgmine kõne Ukult “tegelikult oleks hoopis bensiinipumpa ja süütepooli vaja” No kruvisin need maha ja saatsin osad uku poole teele, kaasa panin ka puksiirköie, kuna remondiaega enam ei olnud.
pukseerimisest Uku keeldus, resoluutne vastus kas omal jõul või ei tule üldse. Napilt enne CHECK-IN’i sulgemist ka “Pilveke” (nii kutsuti Uku autot) sadamasse sõitis omal jõul.
Helsingis oli kõigil 3 tundi aega shopata või nii sama päevitada, Kristjan perega käis aga loomaias aega kultuurselt veetmas.
Õhtu möödus Viking Line laeval “Mariella” kus võtsime kohad sisse hubases Pubis õlut nautides.
Mariehamni saabusime hommikul 4.25 selge oli siililegi, et magama pole mõtet minna, ega midagi alustasime kohe ekskursioonidega. Esimeseks peatuspaigaks oli Ahvenamaa pealinna veetorn, kus nautisime päikese tõusu. 

Edasi liikusime saarestiku teise otsa Geta Bergen’le e. Geta mägedesse, reisi saatis meid koguaeg Uku “pilvekese” remont, kes oli reisi alguses suht kapriisne. Kohale jõudes nautisime ilusaid vaateid, samal ajal aga oli Mare juba üles äratanud kohviku omaniku. Mis sest, et kohvik avatakse alles kell 11, hakati aga Muhuklubi perele kohvi keetma enne kella kaheksat. Samal ajal oli mehhaanik “pilvekese” kallal. 

Ja pean tunnistama ega minulgi ei läinud libedalt, esmalt purunes bensiinipumba membraan ning suht varsti süütepooli variaator, õnneks oli kõik jällegi remonditav. Aga pilveke ikka turtsus. lõpuks leidsime ka põhivea, selleks oli jagaja kondensaator, see asendatud mootor laulis kenasti aga kohe kui sai sidurit vajutatud … käis RAKS … ja KÕIK, sidurit enam polnud. Seega jätsime “pilvekese” bensiinijaama maha ja asusime ise edasi saart uudistama.
Järgmisena külastasime Kastenholmi kindlust, vabaõhu muuseumi, Bomarsundi varemeid, terve rida kirikuid ja loomulikult kuulus sinna juurde ka praamisõit saarestiku vahel. 

Õhtul haarasime Uku auto kaasa ja suundusime ööbimispaika, kus läks lahti grillimiseks.
Teine päev oli kõigil vabakava, oli lubatud moodustada omavahel gruppe ja käia kus süda ihkas (Öösel teadmata ajal oli ka “pilvekese sidur juba remonditud, veaks oli käpa tagant lahti hüpanud survelaager). Kes käis Eckerö loomapargis, kes matkaradadel. Mõni mees üritas kala püüda merel, teine aga minigolfi mängida. Samuti sai külastatud Tjudo veinitehast ja mekitud seal valmivaid jooke. Tõsiselt hea oli, nii ekskursioon kui joogid ise.
Õhtul toimus aga kõvade meeste võrkpalli matš ja seda jalgpalliga. kolmik Uku-Lõvi-Tarmo võitsid ülekaalukalt vastaseid.
Kolmas päev möödus samuti vabal käel Marienhamnis, muuseumites või lihtsalt ringi sõites ja rannal pikutades.

Väga tore reis oli. Suur AITÄHH kõigile osalejatele ja VIKING LINE’le, kes sponsoreeris ülesõitu laevadega Ahvenamaale.

Ilus on see Eestimaa e. Muhkude Kevadralli 2007 Saaremaal

Ilus on see Eestimaa. Seda kogesin ka „Muhkude“ 2007a. kevadrallil Saaremaal.
Minu jaoks algas see lubadusega uustulnukana sellel üritusel kaasa lüüa, omal masin alles kokku saadud ja testsõidud tegemata.

Niisiis sai ülevaatus tehtud, naine peale ja teele. Sõiduks Virtsu sai hulganisti aega võetud, et kes teab, kas ikka masin peab seda teekonda vastu – pidas. Arvasin, et olen sadamas esimene, aga Tõnu juba platsis. Siis hakkas aga „Muhkusid“ aga veel kogunema. Meiega lisandusid veel Väino ja Tõnis. Olles otsapidi praamil, nägime ka ninamees Imret tulemas. Üllatusena aga Niva sleppis. Tal olevat „Muhk“ keema läinud. Ja praamile ta ei jõudnudki, trügis aga järgmisele laevale. Saaremaal ootas meid Urmas oma kollase Muhuga ja logiseva mootoriga. Kiire külaskäik Tõnu suvilasse ja sealt Metsamajja. Teepeal aga saime kokku meie praamist maha jäänud autodega – Imre (koos Uku´ga), Jaanus, Kristjan (Niva´ga). Õhtul veel kes muljetas, kes kolas mööda Saaremaad jne…
Hommikul siis kõht täis ja starti. Öösel oli Urmas siis oma masinal asendanud koliseva mootori suitseva mootoriga. Selle masina rooli asus Taavi. Ka Imre oli oma auto jahutuse probleemid lahendanud. Minu jaoks oli see ralli esimene sellelaadne üritus. Legend anti kätte ja teele. Rada ja legend oli väga hästi ette valmistatud, nii et jõudsin elukaaslasega, kes oli mul kaardilugejaks, oma 20 minutit varem esimese etapi lõppu. Tuli teine etapp – täpsussõit. Siis juba teadsime, et aega on nats rohkem ja sai ka peale kurvide Saaremaa kevadist loodust jälgitud. Küll oli ikka ilus. Täpsussõit edukalt läbitud tuli väike vigursõit. Selles ma vist olin kõige aeglasem, või tõi trahvisekundeid see, et posti maha sõitsin. Edasi kolmas etapp Metsamaja poole tagasi. Lõppu üks viktoriin ja oligi ralli läbi. Kuigi algul rõõmustati mind teise kohaga, siis tabelist oli näha siiski eelviimane koht (punktide kokkulöömisel väike arvutusviga  ) „Muhkude“arvestuses aga viimane. Aga ise olin rahul.
Mis aga vahetult peale rallit toimus, ei tea, sest ise läksin Muhumaale tuttavle külla. Tagasi jõudes aga oli grill, saun (õigem oleks öelda „leige saun“ ) ja õlu omal kohal. Kolmandal päeval enne tagasi laevale minekut käisime siis kaemas „vanade autode varjupaik 2“ kollektsiooni Urmase õues. Sellest külastusest muidugi jään ma Urmasele küll suuresti tänuvõlgu, kuna sain oma „Muhu“ kapoti peale liistu ja viisnurga. Seal saime veel perenaiste poolt pakutud maitsvat sööki ja siis kõik see mees kodu poole poole. Lihula ristist jätkati juba eri teed pidi.
Kokkuvõtteks võin vaid lisada, et ilmaga vedas, oli väga ilus kevadine loodus, sain tohutu teadmiste pagasi „Muhu“ teemal ja sain ka hulga väga lahedaid tuttavaid.