Juba kolmandat korda käis Muhuklubi oma aktiivsemate liikmetega välisreisil. Eelnevalt on külastatud Lätit ja Soomet, seekord oli sihiks kena Ahvenamaa saarestik ja osa võttis 10 maanteemuhku koos ekipaažidega.

Juba hommik oli ärev, olenemata sellest et kell oli äratama pandud kella viieks hommikul, oli juba 4:45 kõne Ukult “kas sul vanematüübi karbussi on?” Mis seal ikka panin püksid jalga ja seadsin sammud garaazi poole karburaatorit maha keerama. Juba tuli järgmine kõne Ukult “tegelikult oleks hoopis bensiinipumpa ja süütepooli vaja” No kruvisin need maha ja saatsin osad uku poole teele, kaasa panin ka puksiirköie, kuna remondiaega enam ei olnud.
pukseerimisest Uku keeldus, resoluutne vastus kas omal jõul või ei tule üldse. Napilt enne CHECK-IN’i sulgemist ka “Pilveke” (nii kutsuti Uku autot) sadamasse sõitis omal jõul.
Helsingis oli kõigil 3 tundi aega shopata või nii sama päevitada, Kristjan perega käis aga loomaias aega kultuurselt veetmas.
Õhtu möödus Viking Line laeval “Mariella” kus võtsime kohad sisse hubases Pubis õlut nautides.
Mariehamni saabusime hommikul 4.25 selge oli siililegi, et magama pole mõtet minna, ega midagi alustasime kohe ekskursioonidega. Esimeseks peatuspaigaks oli Ahvenamaa pealinna veetorn, kus nautisime päikese tõusu. 

Edasi liikusime saarestiku teise otsa Geta Bergen’le e. Geta mägedesse, reisi saatis meid koguaeg Uku “pilvekese” remont, kes oli reisi alguses suht kapriisne. Kohale jõudes nautisime ilusaid vaateid, samal ajal aga oli Mare juba üles äratanud kohviku omaniku. Mis sest, et kohvik avatakse alles kell 11, hakati aga Muhuklubi perele kohvi keetma enne kella kaheksat. Samal ajal oli mehhaanik “pilvekese” kallal. 

Ja pean tunnistama ega minulgi ei läinud libedalt, esmalt purunes bensiinipumba membraan ning suht varsti süütepooli variaator, õnneks oli kõik jällegi remonditav. Aga pilveke ikka turtsus. lõpuks leidsime ka põhivea, selleks oli jagaja kondensaator, see asendatud mootor laulis kenasti aga kohe kui sai sidurit vajutatud … käis RAKS … ja KÕIK, sidurit enam polnud. Seega jätsime “pilvekese” bensiinijaama maha ja asusime ise edasi saart uudistama.
Järgmisena külastasime Kastenholmi kindlust, vabaõhu muuseumi, Bomarsundi varemeid, terve rida kirikuid ja loomulikult kuulus sinna juurde ka praamisõit saarestiku vahel. 

Õhtul haarasime Uku auto kaasa ja suundusime ööbimispaika, kus läks lahti grillimiseks.
Teine päev oli kõigil vabakava, oli lubatud moodustada omavahel gruppe ja käia kus süda ihkas (Öösel teadmata ajal oli ka “pilvekese sidur juba remonditud, veaks oli käpa tagant lahti hüpanud survelaager). Kes käis Eckerö loomapargis, kes matkaradadel. Mõni mees üritas kala püüda merel, teine aga minigolfi mängida. Samuti sai külastatud Tjudo veinitehast ja mekitud seal valmivaid jooke. Tõsiselt hea oli, nii ekskursioon kui joogid ise.
Õhtul toimus aga kõvade meeste võrkpalli matš ja seda jalgpalliga. kolmik Uku-Lõvi-Tarmo võitsid ülekaalukalt vastaseid.
Kolmas päev möödus samuti vabal käel Marienhamnis, muuseumites või lihtsalt ringi sõites ja rannal pikutades.

Väga tore reis oli. Suur AITÄHH kõigile osalejatele ja VIKING LINE’le, kes sponsoreeris ülesõitu laevadega Ahvenamaale.

Ilus on see Eestimaa. Seda kogesin ka „Muhkude“ 2007a. kevadrallil Saaremaal.
Minu jaoks algas see lubadusega uustulnukana sellel üritusel kaasa lüüa, omal masin alles kokku saadud ja testsõidud tegemata.

Niisiis sai ülevaatus tehtud, naine peale ja teele. Sõiduks Virtsu sai hulganisti aega võetud, et kes teab, kas ikka masin peab seda teekonda vastu – pidas. Arvasin, et olen sadamas esimene, aga Tõnu juba platsis. Siis hakkas aga „Muhkusid“ aga veel kogunema. Meiega lisandusid veel Väino ja Tõnis. Olles otsapidi praamil, nägime ka ninamees Imret tulemas. Üllatusena aga Niva sleppis. Tal olevat „Muhk“ keema läinud. Ja praamile ta ei jõudnudki, trügis aga järgmisele laevale. Saaremaal ootas meid Urmas oma kollase Muhuga ja logiseva mootoriga. Kiire külaskäik Tõnu suvilasse ja sealt Metsamajja. Teepeal aga saime kokku meie praamist maha jäänud autodega – Imre (koos Uku´ga), Jaanus, Kristjan (Niva´ga). Õhtul veel kes muljetas, kes kolas mööda Saaremaad jne…
Hommikul siis kõht täis ja starti. Öösel oli Urmas siis oma masinal asendanud koliseva mootori suitseva mootoriga. Selle masina rooli asus Taavi. Ka Imre oli oma auto jahutuse probleemid lahendanud. Minu jaoks oli see ralli esimene sellelaadne üritus. Legend anti kätte ja teele. Rada ja legend oli väga hästi ette valmistatud, nii et jõudsin elukaaslasega, kes oli mul kaardilugejaks, oma 20 minutit varem esimese etapi lõppu. Tuli teine etapp – täpsussõit. Siis juba teadsime, et aega on nats rohkem ja sai ka peale kurvide Saaremaa kevadist loodust jälgitud. Küll oli ikka ilus. Täpsussõit edukalt läbitud tuli väike vigursõit. Selles ma vist olin kõige aeglasem, või tõi trahvisekundeid see, et posti maha sõitsin. Edasi kolmas etapp Metsamaja poole tagasi. Lõppu üks viktoriin ja oligi ralli läbi. Kuigi algul rõõmustati mind teise kohaga, siis tabelist oli näha siiski eelviimane koht (punktide kokkulöömisel väike arvutusviga  ) „Muhkude“arvestuses aga viimane. Aga ise olin rahul.
Mis aga vahetult peale rallit toimus, ei tea, sest ise läksin Muhumaale tuttavle külla. Tagasi jõudes aga oli grill, saun (õigem oleks öelda „leige saun“ ) ja õlu omal kohal. Kolmandal päeval enne tagasi laevale minekut käisime siis kaemas „vanade autode varjupaik 2“ kollektsiooni Urmase õues. Sellest külastusest muidugi jään ma Urmasele küll suuresti tänuvõlgu, kuna sain oma „Muhu“ kapoti peale liistu ja viisnurga. Seal saime veel perenaiste poolt pakutud maitsvat sööki ja siis kõik see mees kodu poole poole. Lihula ristist jätkati juba eri teed pidi.
Kokkuvõtteks võin vaid lisada, et ilmaga vedas, oli väga ilus kevadine loodus, sain tohutu teadmiste pagasi „Muhu“ teemal ja sain ka hulga väga lahedaid tuttavaid.