Muhkude ja Minide meeleolukas kohtumine ehk 13 inimest ühes autos on selgelt liiiga vähe

Isegi inglased ise lõõbivad, et kui teaks kindla peale, millistel kuupäevadel üldse ei saja, märgiks need kalendris punasega ära. Niisiis pole imestada, et täpselt selleks hetkeks, kui Minid Viljandi kooperatiivi hoovi keerasid, kadus päike pilvede taha ning taevast hakkasid langema piisad. Õnneks ainult korraks.

Kopi hoovis, nagu seda kohta nõukogude ajast saati tuntakse, ootasid Suurbitannia kultusliku pisiauto Eesti klubi liikmeid masinad, mida võiks kutsuda nõukogude Minideks – vanad Zaporožetsid ehk maantemuhud või ka lihtsalt muhud. Üheksa aastat ehk ajavahemikul 1960–1969 toodeti algupärast Mini ja ZAZ­965 tüüpi masinaid paralleelselt. Seda küll üsna eri maailmades, mida lahutas raudne eesriie.
Suvepäevi pidavate Muhu­ ja Miniklubi liikmete sedamoodi trehvamine ei olnud mõistagi juhuslik, vaid enne kokku lepitud. Kooperatiivi hoovist mindi üheskoos paraadsõidule järjestuses muhk, Mini, muhk, Mini, muhk, Mini… Rivi lõpus nägi ühte kolmandatki legendaarset pisiautot: Fiat 500. Sellise kõrval paistab isegi maantemuhk suhteliselt pirakas sõiduriist. Üheskoos sõitis paraadil 40–50 autot. Sapakaid oli arvuliselt pisut rohkem kui “britte”.

Järgmiseks koguneti kunagise KEK­i maja esisele parkimisplatsile. Seal võtsid muhu ja Mini austajad mõõtu kahes võistluses. Esiteks prooviti kummassegi autosse võimalikult palju inimesi sisse toppida. «Aga vaataks hoopis, et kummal ennem auto täis saab,» kõlas hääl Miniklubi poolelt. «See on nii suur auto, et me paneme seda kolm päeva täis,» oponeeriti Muhuklubi servast. Selgus, et maanteemuhk on tõesti väga mahukas auto. Vähemalt siis, kui hapra konstruktsiooniga kergesti eemaldatavad esiistmed inimeste “laadimiseks” algul välja tõsta. Niisugust nippi kasutades õnnestus ZAZ­i pressida 15 omavahel hästi läbi saanud inimest. Minis tulid 13 juures lagi ja küljed vastu. Aga sealjuures oli esimeste seas autosse istunud mees nõnda suur, et võiks vabalt mõne ööklubi ukse ees riiukukkesid eemal hoida.
Mini austajad ei pidanud siiski pikalt kurvastama, sest järgmises ülesandes ehk slaalomisõidus näidati, milleks see auto võimeline on. Sealjuures olid torbikute vahed sellised, et Ameerika autode omanikud proovinuks neile heal juhul ristipidi läheneda ja vaada, kas laiusest piisab.

Maanteemuhud ja Minid saavad Viljandis kokku (Sakala 28.06.2016)

Laupäeval saavad Viljandis kokku maanteemuhud ehk Zaporožetsid, mille sohvrid kogu Eestist siin suvepäevi peavad.

Muhkudega on lubanud ühineda ka Miniklubi, kellega koos pärastlõunal selgeks tehakse, kummasse autosse mahub rohkem inimesi, ning võetakse mõõtu vigursõidus.

Suvepäevade korraldaja Silver Eenma sõnul saavad autod kell 14 kokku Viljandi turu parklas ning teevad paraadsõidu. Enne Minidega kokkusaamist sõidavad muhud ringi Viljandimaa kaunites kohtades, näiteks Parika raba ümbruses, ning jõuavad ringiga Karksi-Nuia välja. Muhke võib Viljandimaale oodata ligi paarkümmend ja teist sama palju peaks tulema Minisid.

Fotokonkurss «Minu esimene auto»

Päris esimene oma auto on nagu esimene armastus, mis kunagi meelest ei lähe. Olgu selleks siis ZAZ 965, Moskvitš 408 või Datsun Cherry. Ilmselt on paljudel kodus sahtlipõhjas mõni pilt toona ekstra uhkena tundunud sõidukist.

Maanteemuhud said kokku Karitsas

Muhuklubi suvepäevad tõid Kaiu valda Karitsa puhkebaasi kokku üle kahekümne erivärvilise maantemuhu.

Rahvapärase nimetuse maantemuhk ehk põrnikas taga peitub ametliku nimega Zaporožets ZAZ 965. Muhuklubi presidendi Imre Nõmmiku sõnul võib nii sõitvaid kui ka seisvaid maanteemuhkusid Eestis kokku olla kahesaja ringis. Ligi kümme aastat tegutsenud Muhuklubisse kuulub neist umbes viiskümmend.
Muhuklubi on vahva sõpruskond, kelle on kokku toonud ühine hobi – maanteemuhud. Selleks, et kuuluda klubisse, ei ole esmatähtis omada autot, piisab sellest, kui olla andunud fänn. Zaporožetsi klubisid on ka Venemaal, Lätis, Leedus ja Ukrainas.
Igal suvel korraldab Muhuklubi muude ettevõtmiste kõrval ka suvepäevi, kus korraldatakse muhuralli, mängitakse, tantsitakse, parandatakse koos autosid ja veedetakse muidu üheskoos mõnusalt aega. Suvepäevad on aasta tippsündmus ja osaliste sõnul on need isegi olulisemad kui sünnipäev või pulm. On ette tulnud, et suvepäevade pärast on jäetud koguni sõbra pulma minemata.
Iga päev oma põrnikatega ringi ei sõideta, need on siiski n-ö pühapäevaautod. Sõitmine on aga omaette elamus, sest sõitjaid saadavad igal pool lehvitused ja naerusuil näod. Talvel on muhud enamjaolt talvekorteris, sest autod ei pea hästi sooja.
Suvepäevalised kummutavad müüdi, justkui maanteemuhk oleks väga aeglane masin, jäädes maanteel teistele liiklejatele jalgu. Auto sõitvat vabalt välja üheksakümmend kilomeetrit tunnis ega olevat ka suur bensiiniröövel, „rüübates“ umbes kuus liitrit saja kilomeetri kohta. Igal muhuomanikul on rääkida oma lugu, miks ja kuidas ta muhuvaimustuseni on jõudnud. Muhuomanik Uku mäletas, kuidas ta aastaid tagasi põrnika ostis ja ei mallanud auto kojutoomisega oodata, sõites sellele ilma juhiloata järele. Muhuomanik Märt aga mõõdab maanteid oma vanematele kuulunud autoga, mille ta korda tegi ja nüüd justkui perekonna reliikviana enda

Katrin Helend-Aaviku / Rapla Sõnumid www.sonumid.ee

Maanteemuhud kihutasid Lümanda kandis — Meiemaa

Muhuklubisse kuuluvad nõukogude ajast tuntud maanteemuhud- sapakad ehk zaporožetsid ZAZ 965 autod. Klubi igakevadine esimene ühine sõit tehakse Saaremaale. Nädalavahetusel võisteldi Lääne-Saaremaa teedel 70 kilomeetri pikkusel rallil ja peatuti Kipi-Koovi matkakeskuses.

Originaal artikkel: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=47816

Muhuklubi Suvepäevad 2010

Seekordsed suvepäevad Herr Lõvi & Co organiseerimisel toimusid kaunis kohas Võrtsijärve ääres.
Teekond algas enamustele Tallinnast (Harjumaalt), kuid tulijaid oli ka Pärnust, Raplast, Viljandist ja Võrust. Seekord saime kokku 17 autot, mis on omaette rekord. Panustame siiski veel järgmisele aastale, kus sooviks neid veel rohkem näha!

Oskan siinkohal rääkida esimesest ekipaažist, kuhu kuulusid Kuldne Kotkas, Aksel ja Taavi, kes alustasid pikka teed Järve Selveri juurest juba pool üks reede päeval. Sõit oli pikk, kuna Taavi ei talunud kuumust, seega liikumise 60km/h (näidu järgi). Teel olles nägime kaunist loodust, paarituvaid hobuseid ja muud vahvat. Muutsime oma sõidu lõbusaks hoogsa laulmise ja tantsuga raadio saatel, tegime mõningaid pilte looduses ja lõpuks jõudsime ka Viljandisse. Otsustasime jätta autod kaubanduskeskuse parklasse jahtuma ja ise kõhud kohalikus pubis täis süüa. Muhud tekitasid mulkide seas furoori ning pildistamise järjekord muutus kohati nii pikaks, et isegi Silverit ei lastud tema muhu juurde. “Oota, kuni me pildi ära teeme!” kõlas kohaliku mehe suust, kui Silver oli palunud tal ennast auto juurde lasta.
Söödud, muhud jahutatud ja kaubamajast söögid-joogid ostetud, suundusime ööbimiskoha poole. Olles esimesed, saime omanikult uhke ringkäigu ja paremad toad valida. Seejärel hakkasime ootama teisi kodanike. Vaikselt tiksusid kohale uued ja vanad, lõpuks ka hiline Tallinna ekipaaž Vanaisa, Uku, Kalle, Ahti ja Margusega. Kui kõik sisse seadnud, hakkas jutuvestmine vägijoogiga. Mõnele pikalt nagu alati, mõnedele rahulikumalt. Meie Tinnuga (minu kaardilugeja) otsustasime end ralliks ilusasti välja puhata ja varakult magama minna. Nagu kõik teavad, see ei õnnestunud. Põhjust ei hakka uuesti välja tooma, sest suure viha ja väsimusega suutsin vist kõigile seda väga ilmekalt rääkida. Ralli 123,8km läbiti tapva kuumusega, nii auto kui autojuhi jaoks. Pärast rallit saime suppi, pesta ja lebotada. Naabrimees Martin tuli kohale ja korraldas vahvaid mänge sh jalgpallimäng plastprillidega.

Toimus uhke auhinnatseremoonia. Esikoha saavutas taaskord Sid koos Sillega, teisele kohale tuli Tarmo ja kolmandaks Vanaisa&Vanaema. Lisaks jagati veel auhinde remondirõõmule, uute tulijatele ja lisaks eriauhindu naistele ja meestele. Traditsioonide kohaselt mängiti pärast võrkpalli, käidi saunas, tantsiti ja lauldi, joodi ja söödi. Lausa kalal käidi, mis Pilvekese sumpsist tuleva tuleleegiga ära grilliti.

KONICA MINOLTA DIGITAL CAMERA

Igati vahva nagu ikka.
Hommik läks nii nagu alati, ühed üritavad kaineks saada, teised üritavad uuesti purju jääda. Osad panid varakult teele, kõvemad pidustejad ootasid kauem. Lõpuks saadi siiski sõiduvõimelisse olukorda ja asuti teele. “Ühtse kolonnina ikka, kõik koos” nagu Uku väitis. Ei saanud 10km sõita, kui teised juba minust mööda paarutasid. Ainukesena jäi truult Siim mu selja taha. Head sõbrad need teised ikka. Viljandis saime neile sappa, käisime söömas ja Lõvile digiboksi ostmas. Tagasi liikudes otsustati, mul tagantluuk lahti jätta, et ma teistel sabas püsiks. Hea mõte kuniks ma peaagu Tallinnas avastasin, et Tõdva poe juures kõik mind hülgasid, head sõbrad ikka peaksin kordama. Teepeal käidi veel Türil ujumas.
Pikk oli see nädalavahetus, aga nagu Lõvigi ütles, pühapäev on teistes päevadest pikem.
Ikkagi, kuigi tolmused ja väsinud, oli tore näha seda vahvat seltskonda ja armsaid muhke ning jään ootama juba järgmist üritust.

Tänan siis omalt poolt korraldajaid, muhulisi ja oma superhüper toredat venda, kellel loodetavasti järgmine kord läheb paremini!

Sisukokkuvõtte kirjutas: Katrin

Muhkude Kevadralli 2009 Saaremaal “Vötame Mönuga”

Alustuseks tahaksin öelda, et nii kaua pole ma vist tõesti kunagi Tallinnast Saaremaale sõitnud!

Start: 15.00 Koht: Laagri Maksimarket Kohal: 6 muhku.
Sõit võis alata, kuid nagu arvata oli, mitte kauaks…Juba Keilasse jõudes vähenes meie kolonn 2 auto võrra. Seltsimehi järgi oodates ja Kallele väljamaa prille maha ärides, saime loa neljakesi edasi liikuda. Nähtavasti oli Voldemari auto vajanud varuosasi, mida mindi tagasi Laagrist tooma. Olles kindel, et poisid veale kiiresti jaole jõuavad, liikusime edasi…ja nagu eelnevalt mainitud…mitte kauaks. Iga paarisaja meetri tagant hakkasid tekkima ootamatud peatused. Kord streikis Ahti muhk, siis Silveri oma ja ega Kalle tahtnud teistest erineda. Ristini jõudes oli vist möödunud juba oma 3 tundi kui mitte rohkem. Selleks ajaks kui poisid jälle mootori ette kogunesid, sain mina teada, et poisid on kohe-kohe meil sabas – nii oligi, ksenoonid särasid juba kaugelt.
Läbi raskuste üritasime kolonnis edasi liikuda, kuid lõpuks sai selegeks, et nii me kaugele ei jõua. Osa seltskonda jäi paigale (remontima ja jahutama ), mõni vend läks üldse teist teetpidi ( Herr Lõvi ) ja ülejäänud hakkasid sadama poole suunduma. Virtsu jõudes jäi karp küll lahti, pean tõdema, et ka sellist järjekorda pole ma varem seal näinud. Rohelised nagu me oleme, veeretasime oma muhud praamile, kus Vanaisa kohtasime. Saaremaale jõudes olid juba kõik poed kinni, nii et tehti kiire bensuka peatus, kütus nii autole kui reisjatele ostetud ning minek ööbimiskohta. Õhtul nagu ikka trull ja trall, grilliti, joodi ja jagati muljeid ning mis peamine remonditi, remonditi ja remonditi.
Hommikusöök, pearavimine või siis selle edasi lükkamine ja valmistumine ralliks. Seekord oli ralli lükatud lõunaks, niiet kõik said võimaluse kaineks saada. Kiire lõuna ja Suusk (Uku uus sõna) ! Närv sees, kiiver peas, kõik nagu paigas, kuid oh ei! Küll panin ühest kohtast mööda, küll teises, küll unustasime kontrollpunkti ja siis jälle mööda ja siis põllu peale jne. Õnneks lõpuks jõudsime finishisse, küll viimaste seas, aga siiski! Õhtusöök ning autasustamine, kus siis esimese koha saavutas: Jaanus 500ga, teiseks tuli uustulnuk Silver ( algaja õnn 😛 ) ning kolmandaks vana kala Kristjan.
Palju õnne esikolmikule ja teistele tubli osavõtu eest!
Hommikul söödi kõhud täis ja vaikselt tiksuti kodu poole. Meie meeskond jäi ikka viimaseks, tegime mõned peatused vaatamisväärsuste juures, väikse fotosessiooni ning mõningate tundide möödumisel jõudsime ka tagasi koju. Väsinud ja tolmused, kuid sellegipoolest õnnelikud, sest sai ju jällegi veeta üks tore nädalavahetus, ühe toreda seltskonnaga, ühel toredal saarel.
Tänaksin siinkohal nii organiseerijaid kui ka osalejaid!

raporteeris: Kati

Jõulusalm Maanteemuhust

Muhuga on mõnus sõita,
temaga saab lumme sõita.
Mootor vaikselt kinni poob,
mõne meetri lund ta sööb.

Käigukast see laseb vilet,
kuid ses pole miskit jõuluimet.
Kui nüüd ahi käima läheks,
siis ka aknast välja näeks.

Kohalt võttes lahkub sidur,
vahel olemas on pidur.
Rool jääb kätte ja teeb tiire.

Ja kui kuskil lund on palju,
muhuga saab palju nalju.
Rahvale teeb ta rõõmu,
nagu võtaks kapast sõõmu.

Muhuga on mõnus sõita,
aitab kurbust, nukrust võita!

Häid Jõulupühi!!!

Meenutusi Muhuklubi Suvepäevadest 2008

No nii.. nagu lubatud, saab jõuluks lugemist!

Seda üritust võib küll rõõmsal meelel meenutada, sai ju ometigi päris mitu auhinda koju toodud…kuid, mis ma ennast ikka kiidan, tänada tuleks Sillet ja Sid’i, kes ürituse korraldamisega suurepäraselt hakkama said!

Nii palju kui ma mäletan, siis 11 juunil võtsime suuna Koonga poole. Mõningate pit-stopidega, jõudsid kõik muhud (üllatavalt palju) õnnelikult kohale.

Õhtu möödus nagu alati süües-juues-juttu puhudes, kellele pikalt, kellele mitte. Mina olin ettevaatlik ning ei hakanud riskima sellega, et ralli päeval tervislik seisund sõita ei võimaldaks, mõned seevastu ei lasknud end sellest heidutada. Hommikul üles ärgates, oli tore ühest telgist kuulda pakkumist “ kes tahab minu muhuga sõita” ja arutelu nagu nt “kes see eile nii kõvasti laulis” jne. Eks poisid nagu ikka, heale joogile ära ei ütle.
Hommikul aeti ralli jaoks kõik muhud kohaliku poe juurde, kus oli tehtud lausa ehtne stardivärav ning ka külaelanikud olid üritusele kaasa elama tulnud. Küllap taolisi ette võtmisi, seal igapäev ei näe. Meeli rõõmustas loomulikult ka Pilvekese autojuht ja kaardilugeja, kes olid maskeerunud autoga samat värvi jänesteks. Start läks ladusalt, minul muidugi pinge sees, et aega vähe ja kuna ikka ralli siis on kiire-kiire-kiire. Suutsin ära eksida tagurpidi sõitmist harjutada ja muid vahvaid vigureid teha.Kõige emotsioonide rikkamad hetked olid ikka offroad metsavahelisel teel, mis pani ikka silmad särama, kui muda vastu esiklaasi pritsis ja tõigeks ajaks punktis olemine…nagu mõnigi nägi, siis sai nendesse üsna täpselt nö lennatud. Ralli lõppülesanne oli natuke ekstreemne, vähemalt minu ja koera jaoks, kelle ma peaaegu oleks alla ajanud, aga õnneks peatus auto puu vastas ning keegi, peale auto, viga ei saanud.
Ralli läbi hakkas meelelahtuslik osa, võrkpall, mis igal üritusel ja muud vahvad murumängud. Õhtul olid meie meeli lahutamas live-ansambel ning toimus suurejooneline auhinna tseremoonia. Seega õhtu möödus igati lõbusalt. Hommikul nagu ikka, raviti pead ja pakiti asju kokku ning hakkas kodupoole minek.
Kahju, et mu mälu niivõrd kehva on, et sisutihedamat juttu kirjutada ei suutnud. Minule igatahes meeldis üritus väga, ning vaatan praegugi uhkena oma karikat kummuti peal.
Tahaks tänada eraldi veel:
Ukut – minu suurt eeskuju, sponsorit ja mehaanikut. Ilma temata poleks ma saanud rallil ega muudel üritustel osaleda.
Martinit – kes raudselt kartis mu kõrval istuda, aga säilitas rahu ja oli hea kaardilugeja
Korraldajaid – vapustava ürituse eest
Lauljaid/pilli mängijaid – mõnusa meeleolu tekitamise eest
Ja kõiki kohalolijaid – selle eest, et kohale tulid ja näitasid kui toredad nad on!

Meenutused pani kirja Kati

Muhuklubi välisreis Läti 05.-08.juuni 2008

Muhuklubi välisreis Lätti lõppes kokkuvõtlikult kahe muhu koolemisega, kadunud telefoniga ja katkiste prillidega – sellele järeldusele jõudsime Ukuga pühapäeva õhtul koju jõudes.

Reisi algus oli paljutõotav, kuna eelmine aasta ei saanud ma Ahvenamaal kaasas olla, siis ootasin seda retke pikkisilmi. Eelmine õhtu sai veel Pilveke ja Roheline ( eriti geniaalne nimi mu autol ) korralikult veel seest/väljast ära puhastatud. Hommikul olid minul juba kell 7 silmad lahti, sest start pidi ju kell 12 olema. Kui lõpuks kella kaheks jõudsime Järvele tankima, otsustas Pilveke sõitmast ja hakkas pihta 3tunnine autoremont Saastamarketi juures, kus bussi ootavad inimesed said me autosi päris kaua imetleda. Kella 5-6 aeg sai autole lõpuks hääled sisse ning sõit sai alata…kuid mitte kauaks.
Kuna Ukul on raske oma autodel kõike jälgida, jäi ka Rohelise õli kontrollimata ning ühel hetkel kadus mu autol jõud ning autos oli tunda meeldivat kärsakat – mootor jooksis kokku ning ca 40km enne sadamat veeti ta tee peal olevasse „Lukoili“, kuhu onu Siim sellele ilusasti järgi läks ning ta kenasti Sihi tänava autoparklasse seisma viis. Kuna hoolitsev vend läks ise Rohelise rooli niikaua kuni ta sleppis oli, läksin mina Pilvekese rooli ning suutsin ka selle auto … katki teha, mis ma pean tõdema ei olnud minu süü, sest ma jätsin radikad tööle 😉 Õnneks oli aga abi (Imre) kohe selja taga, kes oma tarkusi meiega jagas ning meid endale sappa võttis (milline vaatepilt üks muhk käristab teist paela otsas).
Lukoili juures tehti Pilvekesele erinevalt eelmisele 3tunnisele remondile 15minutiline kiir-remont, mil samal ajal sain mina Martiniga ühest autost teise kolitud ning alustada oma reisi “kaine” kaasreisijana. Lõpuks saime ka praamile ning viisaka hilinemisega jõudsime pool 12 Mändjala kämpingusse, kus esimesena oli meid tervitamas viskipudeliga Lõvi. Öö sai meeldiva sääsetapmise ja pininaga üle elatud ning kui hommikusöök söödud pandi minekut järgmise sadama poole. 4tunnine praamisõit möödus juues, päikest võttes ning lauamänge mängides, kus jõuti ka järeldusele, et Tsirkus on üsna totter ja lõputu mäng ning lõbusast ajaviitest saab närvesööv vihane täringu loopimine.
Lõpuks jõudsime ka meie kuuevarbalistele naabritele külla, kus esimese asjana aeti muhud ilusasti teeäärde teistele imetlemiseks ning ise seadsime sammud sööma. Kõhud täis, sai teha veel kiired shopingud ning hakkasid otsingud ööbimiskohale. Siht oli võetud Jurmala poole ning lõpuks suurele viidale teeääres ” Activi as midagi” oli lootust saada korralik camp plats. Üllatus oli suur, kui ees seisis parkla, ühe leedukate telgiga, kõrval lagunevate hoonetega ning väikse lõkkeplatsiga. Kuna kell oli hiline ei hakatud uut kohta otsima vaid asuti magamiskohti ettevalmistama.
Üks hetk ilmus kobeda välimusega, tugeva kehaehitusega ning kindlasti kõrge IQ’ga Läti võrkpallikoondisse kuuluv päevitunud jumega sportlane meie sekka raha nõudma. Heade kauplemisoskustega Muhuklubi liikmed, said poissi tillist tõmmata nii, et üsna odavalt sai seal öö üle elada. Hommik venis pikale nagu alati, kuid lõpuks sai ka meeldivast laagrist lahkutud. Sihtpunktiks võeti Jurmala veepark, kus sai oma mustad varbad likku pandud ning kummirõngastel liugu lasta. Pestud-kustud-kammitud, saime teistega parklas kokku, kiire poes käik õlle järgi ning juba jälle sai kuuma antud motomuuseumi poole. Nähti uhkeid vanu autosi, mida sai iga nurga alt ka pildistatud. Kõige koomilisem moment oli see, kui ma vetsust välja kõndides ukse asemel vastu klaasi kõndisin, mida ma naeran siiamaani, kahju, et keegi peale Martini ja müüja seda ei näinud. Pärast muuseumit sai veel kiired vestlused teha, et kui oleks võimalus ühe auto endale sealt muuseumist saada, siis milline see oleks. Küsitlus jäi väiksesse ringi, nii et mingit statistikat või top3 “kõige tahetum auto” nimekirja ei ole võimalik esitada. Jälle poodi, uued õlled ning taas telkimiskoha otsingule. Seekord oli leid üsna hea ning sai telgid jälle püsti seatud. Kahjuks meie seltskond vähenes 3 paari võrra, kuid pärast pisarate valamist, hakati grillima ning meeleolu tõusis. Hommikul ei olnud enam midagi muud, kui hakati kodumaale liikuma. Pärnumaa sildi juures käis photo-shoot, millele järgnes Steffanis pitsa õgimine. Selleks ajaks said ka Kert ja Ervin käpad alla ning liitusid meiega kanapizzale ja väiksele veinile.
Kõhud väga täis, mindi enda tuju nullima – käidi Karu automuuseumis. Kuna mina magasin sixis oma peavalu välja, siis siinkohal on mul raske midagi kommenteerida, va poiste sõimu raadiosaatjas, kus ei suudetud ära imestada, kuidas ühel inimesel on sellised autod. Uku, kes neljapäeval Lukoili juures lubas kõik oma autod maha müüa, oli selleks ajaks otsusele jõudnud, et ta peab veel sel päeval endale mosse ostma. Enne Tallinnat tehti veel peatus Statoilis ning vahetati reisi viimased muljed. Koju jõudsime vist pärast kaheksat. Kokkuvõtlikult võiks siis öelda, et kuradi kahju, et meie autod kohale ei jõudnud.

Kokkuvõtte tegi Kati