Isegi inglased ise lõõbivad, et kui teaks kindla peale, millistel kuupäevadel üldse ei saja, märgiks need kalendris punasega ära. Niisiis pole imestada, et täpselt selleks hetkeks, kui Minid Viljandi kooperatiivi hoovi keerasid, kadus päike pilvede taha ning taevast hakkasid langema piisad. Õnneks ainult korraks.
Kopi hoovis, nagu seda kohta nõukogude ajast saati tuntakse, ootasid Suurbitannia kultusliku pisiauto Eesti klubi liikmeid masinad, mida võiks kutsuda nõukogude Minideks – vanad Zaporožetsid ehk maantemuhud või ka lihtsalt muhud. Üheksa aastat ehk ajavahemikul 1960–1969 toodeti algupärast Mini ja ZAZ965 tüüpi masinaid paralleelselt. Seda küll üsna eri maailmades, mida lahutas raudne eesriie. Suvepäevi pidavate Muhu ja Miniklubi liikmete sedamoodi trehvamine ei olnud mõistagi juhuslik, vaid enne kokku lepitud. Kooperatiivi hoovist mindi üheskoos paraadsõidule järjestuses muhk, Mini, muhk, Mini, muhk, Mini… Rivi lõpus nägi ühte kolmandatki legendaarset pisiautot: Fiat 500. Sellise kõrval paistab isegi maantemuhk suhteliselt pirakas sõiduriist. Üheskoos sõitis paraadil 40–50 autot. Sapakaid oli arvuliselt pisut rohkem kui “britte”.
Järgmiseks koguneti kunagise KEKi maja esisele parkimisplatsile. Seal võtsid muhu ja Mini austajad mõõtu kahes võistluses. Esiteks prooviti kummassegi autosse võimalikult palju inimesi sisse toppida. «Aga vaataks hoopis, et kummal ennem auto täis saab,» kõlas hääl Miniklubi poolelt. «See on nii suur auto, et me paneme seda kolm päeva täis,» oponeeriti Muhuklubi servast. Selgus, et maanteemuhk on tõesti väga mahukas auto. Vähemalt siis, kui hapra konstruktsiooniga kergesti eemaldatavad esiistmed inimeste “laadimiseks” algul välja tõsta. Niisugust nippi kasutades õnnestus ZAZi pressida 15 omavahel hästi läbi saanud inimest. Minis tulid 13 juures lagi ja küljed vastu. Aga sealjuures oli esimeste seas autosse istunud mees nõnda suur, et võiks vabalt mõne ööklubi ukse ees riiukukkesid eemal hoida. Mini austajad ei pidanud siiski pikalt kurvastama, sest järgmises ülesandes ehk slaalomisõidus näidati, milleks see auto võimeline on. Sealjuures olid torbikute vahed sellised, et Ameerika autode omanikud proovinuks neile heal juhul ristipidi läheneda ja vaada, kas laiusest piisab.
Laupäeval saavad Viljandis kokku maanteemuhud ehk Zaporožetsid, mille sohvrid kogu Eestist siin suvepäevi peavad.
Muhkudega on lubanud ühineda ka Miniklubi, kellega koos pärastlõunal selgeks tehakse, kummasse autosse mahub rohkem inimesi, ning võetakse mõõtu vigursõidus.
Suvepäevade korraldaja Silver Eenma sõnul saavad autod kell 14 kokku Viljandi turu parklas ning teevad paraadsõidu. Enne Minidega kokkusaamist sõidavad muhud ringi Viljandimaa kaunites kohtades, näiteks Parika raba ümbruses, ning jõuavad ringiga Karksi-Nuia välja. Muhke võib Viljandimaale oodata ligi paarkümmend ja teist sama palju peaks tulema Minisid.
Muhuklubi suvepäevad tõid Kaiu valda Karitsa puhkebaasi kokku üle kahekümne erivärvilise maantemuhu.
Rahvapärase nimetuse maantemuhk ehk põrnikas taga peitub ametliku nimega Zaporožets ZAZ 965. Muhuklubi presidendi Imre Nõmmiku sõnul võib nii sõitvaid kui ka seisvaid maanteemuhkusid Eestis kokku olla kahesaja ringis. Ligi kümme aastat tegutsenud Muhuklubisse kuulub neist umbes viiskümmend. Muhuklubi on vahva sõpruskond, kelle on kokku toonud ühine hobi – maanteemuhud. Selleks, et kuuluda klubisse, ei ole esmatähtis omada autot, piisab sellest, kui olla andunud fänn. Zaporožetsi klubisid on ka Venemaal, Lätis, Leedus ja Ukrainas. Igal suvel korraldab Muhuklubi muude ettevõtmiste kõrval ka suvepäevi, kus korraldatakse muhuralli, mängitakse, tantsitakse, parandatakse koos autosid ja veedetakse muidu üheskoos mõnusalt aega. Suvepäevad on aasta tippsündmus ja osaliste sõnul on need isegi olulisemad kui sünnipäev või pulm. On ette tulnud, et suvepäevade pärast on jäetud koguni sõbra pulma minemata. Iga päev oma põrnikatega ringi ei sõideta, need on siiski n-ö pühapäevaautod. Sõitmine on aga omaette elamus, sest sõitjaid saadavad igal pool lehvitused ja naerusuil näod. Talvel on muhud enamjaolt talvekorteris, sest autod ei pea hästi sooja. Suvepäevalised kummutavad müüdi, justkui maanteemuhk oleks väga aeglane masin, jäädes maanteel teistele liiklejatele jalgu. Auto sõitvat vabalt välja üheksakümmend kilomeetrit tunnis ega olevat ka suur bensiiniröövel, „rüübates“ umbes kuus liitrit saja kilomeetri kohta. Igal muhuomanikul on rääkida oma lugu, miks ja kuidas ta muhuvaimustuseni on jõudnud. Muhuomanik Uku mäletas, kuidas ta aastaid tagasi põrnika ostis ja ei mallanud auto kojutoomisega oodata, sõites sellele ilma juhiloata järele. Muhuomanik Märt aga mõõdab maanteid oma vanematele kuulunud autoga, mille ta korda tegi ja nüüd justkui perekonna reliikviana enda
Katrin Helend-Aaviku / Rapla Sõnumid www.sonumid.ee
Muhuklubisse kuuluvad nõukogude ajast tuntud maanteemuhud- sapakad ehk zaporožetsid ZAZ 965 autod. Klubi igakevadine esimene ühine sõit tehakse Saaremaale. Nädalavahetusel võisteldi Lääne-Saaremaa teedel 70 kilomeetri pikkusel rallil ja peatuti Kipi-Koovi matkakeskuses.
Seekordsed suvepäevad Herr Lõvi & Co organiseerimisel toimusid kaunis kohas Võrtsijärve ääres. Teekond algas enamustele Tallinnast (Harjumaalt), kuid tulijaid oli ka Pärnust, Raplast, Viljandist ja Võrust. Seekord saime kokku 17 autot, mis on omaette rekord. Panustame siiski veel järgmisele aastale, kus sooviks neid veel rohkem näha!
Oskan siinkohal rääkida esimesest ekipaažist, kuhu kuulusid Kuldne Kotkas, Aksel ja Taavi, kes alustasid pikka teed Järve Selveri juurest juba pool üks reede päeval. Sõit oli pikk, kuna Taavi ei talunud kuumust, seega liikumise 60km/h (näidu järgi). Teel olles nägime kaunist loodust, paarituvaid hobuseid ja muud vahvat. Muutsime oma sõidu lõbusaks hoogsa laulmise ja tantsuga raadio saatel, tegime mõningaid pilte looduses ja lõpuks jõudsime ka Viljandisse. Otsustasime jätta autod kaubanduskeskuse parklasse jahtuma ja ise kõhud kohalikus pubis täis süüa. Muhud tekitasid mulkide seas furoori ning pildistamise järjekord muutus kohati nii pikaks, et isegi Silverit ei lastud tema muhu juurde. “Oota, kuni me pildi ära teeme!” kõlas kohaliku mehe suust, kui Silver oli palunud tal ennast auto juurde lasta. Söödud, muhud jahutatud ja kaubamajast söögid-joogid ostetud, suundusime ööbimiskoha poole. Olles esimesed, saime omanikult uhke ringkäigu ja paremad toad valida. Seejärel hakkasime ootama teisi kodanike. Vaikselt tiksusid kohale uued ja vanad, lõpuks ka hiline Tallinna ekipaaž Vanaisa, Uku, Kalle, Ahti ja Margusega. Kui kõik sisse seadnud, hakkas jutuvestmine vägijoogiga. Mõnele pikalt nagu alati, mõnedele rahulikumalt. Meie Tinnuga (minu kaardilugeja) otsustasime end ralliks ilusasti välja puhata ja varakult magama minna. Nagu kõik teavad, see ei õnnestunud. Põhjust ei hakka uuesti välja tooma, sest suure viha ja väsimusega suutsin vist kõigile seda väga ilmekalt rääkida. Ralli 123,8km läbiti tapva kuumusega, nii auto kui autojuhi jaoks. Pärast rallit saime suppi, pesta ja lebotada. Naabrimees Martin tuli kohale ja korraldas vahvaid mänge sh jalgpallimäng plastprillidega.
Toimus uhke auhinnatseremoonia. Esikoha saavutas taaskord Sid koos Sillega, teisele kohale tuli Tarmo ja kolmandaks Vanaisa&Vanaema. Lisaks jagati veel auhinde remondirõõmule, uute tulijatele ja lisaks eriauhindu naistele ja meestele. Traditsioonide kohaselt mängiti pärast võrkpalli, käidi saunas, tantsiti ja lauldi, joodi ja söödi. Lausa kalal käidi, mis Pilvekese sumpsist tuleva tuleleegiga ära grilliti.
KONICA MINOLTA DIGITAL CAMERA
Igati vahva nagu ikka. Hommik läks nii nagu alati, ühed üritavad kaineks saada, teised üritavad uuesti purju jääda. Osad panid varakult teele, kõvemad pidustejad ootasid kauem. Lõpuks saadi siiski sõiduvõimelisse olukorda ja asuti teele. “Ühtse kolonnina ikka, kõik koos” nagu Uku väitis. Ei saanud 10km sõita, kui teised juba minust mööda paarutasid. Ainukesena jäi truult Siim mu selja taha. Head sõbrad need teised ikka. Viljandis saime neile sappa, käisime söömas ja Lõvile digiboksi ostmas. Tagasi liikudes otsustati, mul tagantluuk lahti jätta, et ma teistel sabas püsiks. Hea mõte kuniks ma peaagu Tallinnas avastasin, et Tõdva poe juures kõik mind hülgasid, head sõbrad ikka peaksin kordama. Teepeal käidi veel Türil ujumas. Pikk oli see nädalavahetus, aga nagu Lõvigi ütles, pühapäev on teistes päevadest pikem. Ikkagi, kuigi tolmused ja väsinud, oli tore näha seda vahvat seltskonda ja armsaid muhke ning jään ootama juba järgmist üritust.
Tänan siis omalt poolt korraldajaid, muhulisi ja oma superhüper toredat venda, kellel loodetavasti järgmine kord läheb paremini!
Alustuseks tahaksin öelda, et nii kaua pole ma vist tõesti kunagi Tallinnast Saaremaale sõitnud!
Start: 15.00 Koht: Laagri Maksimarket Kohal: 6 muhku. Sõit võis alata, kuid nagu arvata oli, mitte kauaks…Juba Keilasse jõudes vähenes meie kolonn 2 auto võrra. Seltsimehi järgi oodates ja Kallele väljamaa prille maha ärides, saime loa neljakesi edasi liikuda. Nähtavasti oli Voldemari auto vajanud varuosasi, mida mindi tagasi Laagrist tooma. Olles kindel, et poisid veale kiiresti jaole jõuavad, liikusime edasi…ja nagu eelnevalt mainitud…mitte kauaks. Iga paarisaja meetri tagant hakkasid tekkima ootamatud peatused. Kord streikis Ahti muhk, siis Silveri oma ja ega Kalle tahtnud teistest erineda. Ristini jõudes oli vist möödunud juba oma 3 tundi kui mitte rohkem. Selleks ajaks kui poisid jälle mootori ette kogunesid, sain mina teada, et poisid on kohe-kohe meil sabas – nii oligi, ksenoonid särasid juba kaugelt. Läbi raskuste üritasime kolonnis edasi liikuda, kuid lõpuks sai selegeks, et nii me kaugele ei jõua. Osa seltskonda jäi paigale (remontima ja jahutama ), mõni vend läks üldse teist teetpidi ( Herr Lõvi ) ja ülejäänud hakkasid sadama poole suunduma. Virtsu jõudes jäi karp küll lahti, pean tõdema, et ka sellist järjekorda pole ma varem seal näinud. Rohelised nagu me oleme, veeretasime oma muhud praamile, kus Vanaisa kohtasime. Saaremaale jõudes olid juba kõik poed kinni, nii et tehti kiire bensuka peatus, kütus nii autole kui reisjatele ostetud ning minek ööbimiskohta. Õhtul nagu ikka trull ja trall, grilliti, joodi ja jagati muljeid ning mis peamine remonditi, remonditi ja remonditi. Hommikusöök, pearavimine või siis selle edasi lükkamine ja valmistumine ralliks. Seekord oli ralli lükatud lõunaks, niiet kõik said võimaluse kaineks saada. Kiire lõuna ja Suusk (Uku uus sõna) ! Närv sees, kiiver peas, kõik nagu paigas, kuid oh ei! Küll panin ühest kohtast mööda, küll teises, küll unustasime kontrollpunkti ja siis jälle mööda ja siis põllu peale jne. Õnneks lõpuks jõudsime finishisse, küll viimaste seas, aga siiski! Õhtusöök ning autasustamine, kus siis esimese koha saavutas: Jaanus 500ga, teiseks tuli uustulnuk Silver ( algaja õnn 😛 ) ning kolmandaks vana kala Kristjan. Palju õnne esikolmikule ja teistele tubli osavõtu eest! Hommikul söödi kõhud täis ja vaikselt tiksuti kodu poole. Meie meeskond jäi ikka viimaseks, tegime mõned peatused vaatamisväärsuste juures, väikse fotosessiooni ning mõningate tundide möödumisel jõudsime ka tagasi koju. Väsinud ja tolmused, kuid sellegipoolest õnnelikud, sest sai ju jällegi veeta üks tore nädalavahetus, ühe toreda seltskonnaga, ühel toredal saarel. Tänaksin siinkohal nii organiseerijaid kui ka osalejaid!
Seda üritust võib küll rõõmsal meelel meenutada, sai ju ometigi päris mitu auhinda koju toodud…kuid, mis ma ennast ikka kiidan, tänada tuleks Sillet ja Sid’i, kes ürituse korraldamisega suurepäraselt hakkama said!
Nii palju kui ma mäletan, siis 11 juunil võtsime suuna Koonga poole. Mõningate pit-stopidega, jõudsid kõik muhud (üllatavalt palju) õnnelikult kohale.
Õhtu möödus nagu alati süües-juues-juttu puhudes, kellele pikalt, kellele mitte. Mina olin ettevaatlik ning ei hakanud riskima sellega, et ralli päeval tervislik seisund sõita ei võimaldaks, mõned seevastu ei lasknud end sellest heidutada. Hommikul üles ärgates, oli tore ühest telgist kuulda pakkumist “ kes tahab minu muhuga sõita” ja arutelu nagu nt “kes see eile nii kõvasti laulis” jne. Eks poisid nagu ikka, heale joogile ära ei ütle. Hommikul aeti ralli jaoks kõik muhud kohaliku poe juurde, kus oli tehtud lausa ehtne stardivärav ning ka külaelanikud olid üritusele kaasa elama tulnud. Küllap taolisi ette võtmisi, seal igapäev ei näe. Meeli rõõmustas loomulikult ka Pilvekese autojuht ja kaardilugeja, kes olid maskeerunud autoga samat värvi jänesteks. Start läks ladusalt, minul muidugi pinge sees, et aega vähe ja kuna ikka ralli siis on kiire-kiire-kiire. Suutsin ära eksida tagurpidi sõitmist harjutada ja muid vahvaid vigureid teha.Kõige emotsioonide rikkamad hetked olid ikka offroad metsavahelisel teel, mis pani ikka silmad särama, kui muda vastu esiklaasi pritsis ja tõigeks ajaks punktis olemine…nagu mõnigi nägi, siis sai nendesse üsna täpselt nö lennatud. Ralli lõppülesanne oli natuke ekstreemne, vähemalt minu ja koera jaoks, kelle ma peaaegu oleks alla ajanud, aga õnneks peatus auto puu vastas ning keegi, peale auto, viga ei saanud. Ralli läbi hakkas meelelahtuslik osa, võrkpall, mis igal üritusel ja muud vahvad murumängud. Õhtul olid meie meeli lahutamas live-ansambel ning toimus suurejooneline auhinna tseremoonia. Seega õhtu möödus igati lõbusalt. Hommikul nagu ikka, raviti pead ja pakiti asju kokku ning hakkas kodupoole minek. Kahju, et mu mälu niivõrd kehva on, et sisutihedamat juttu kirjutada ei suutnud. Minule igatahes meeldis üritus väga, ning vaatan praegugi uhkena oma karikat kummuti peal. Tahaks tänada eraldi veel: Ukut – minu suurt eeskuju, sponsorit ja mehaanikut. Ilma temata poleks ma saanud rallil ega muudel üritustel osaleda. Martinit – kes raudselt kartis mu kõrval istuda, aga säilitas rahu ja oli hea kaardilugeja Korraldajaid – vapustava ürituse eest Lauljaid/pilli mängijaid – mõnusa meeleolu tekitamise eest Ja kõiki kohalolijaid – selle eest, et kohale tulid ja näitasid kui toredad nad on!
Muhuklubi välisreis Lätti lõppes kokkuvõtlikult kahe muhu koolemisega, kadunud telefoniga ja katkiste prillidega – sellele järeldusele jõudsime Ukuga pühapäeva õhtul koju jõudes.
Reisi algus oli paljutõotav, kuna eelmine aasta ei saanud ma Ahvenamaal kaasas olla, siis ootasin seda retke pikkisilmi. Eelmine õhtu sai veel Pilveke ja Roheline ( eriti geniaalne nimi mu autol ) korralikult veel seest/väljast ära puhastatud. Hommikul olid minul juba kell 7 silmad lahti, sest start pidi ju kell 12 olema. Kui lõpuks kella kaheks jõudsime Järvele tankima, otsustas Pilveke sõitmast ja hakkas pihta 3tunnine autoremont Saastamarketi juures, kus bussi ootavad inimesed said me autosi päris kaua imetleda. Kella 5-6 aeg sai autole lõpuks hääled sisse ning sõit sai alata…kuid mitte kauaks. Kuna Ukul on raske oma autodel kõike jälgida, jäi ka Rohelise õli kontrollimata ning ühel hetkel kadus mu autol jõud ning autos oli tunda meeldivat kärsakat – mootor jooksis kokku ning ca 40km enne sadamat veeti ta tee peal olevasse „Lukoili“, kuhu onu Siim sellele ilusasti järgi läks ning ta kenasti Sihi tänava autoparklasse seisma viis. Kuna hoolitsev vend läks ise Rohelise rooli niikaua kuni ta sleppis oli, läksin mina Pilvekese rooli ning suutsin ka selle auto … katki teha, mis ma pean tõdema ei olnud minu süü, sest ma jätsin radikad tööle 😉 Õnneks oli aga abi (Imre) kohe selja taga, kes oma tarkusi meiega jagas ning meid endale sappa võttis (milline vaatepilt üks muhk käristab teist paela otsas). Lukoili juures tehti Pilvekesele erinevalt eelmisele 3tunnisele remondile 15minutiline kiir-remont, mil samal ajal sain mina Martiniga ühest autost teise kolitud ning alustada oma reisi “kaine” kaasreisijana. Lõpuks saime ka praamile ning viisaka hilinemisega jõudsime pool 12 Mändjala kämpingusse, kus esimesena oli meid tervitamas viskipudeliga Lõvi. Öö sai meeldiva sääsetapmise ja pininaga üle elatud ning kui hommikusöök söödud pandi minekut järgmise sadama poole. 4tunnine praamisõit möödus juues, päikest võttes ning lauamänge mängides, kus jõuti ka järeldusele, et Tsirkus on üsna totter ja lõputu mäng ning lõbusast ajaviitest saab närvesööv vihane täringu loopimine. Lõpuks jõudsime ka meie kuuevarbalistele naabritele külla, kus esimese asjana aeti muhud ilusasti teeäärde teistele imetlemiseks ning ise seadsime sammud sööma. Kõhud täis, sai teha veel kiired shopingud ning hakkasid otsingud ööbimiskohale. Siht oli võetud Jurmala poole ning lõpuks suurele viidale teeääres ” Activi as midagi” oli lootust saada korralik camp plats. Üllatus oli suur, kui ees seisis parkla, ühe leedukate telgiga, kõrval lagunevate hoonetega ning väikse lõkkeplatsiga. Kuna kell oli hiline ei hakatud uut kohta otsima vaid asuti magamiskohti ettevalmistama. Üks hetk ilmus kobeda välimusega, tugeva kehaehitusega ning kindlasti kõrge IQ’ga Läti võrkpallikoondisse kuuluv päevitunud jumega sportlane meie sekka raha nõudma. Heade kauplemisoskustega Muhuklubi liikmed, said poissi tillist tõmmata nii, et üsna odavalt sai seal öö üle elada. Hommik venis pikale nagu alati, kuid lõpuks sai ka meeldivast laagrist lahkutud. Sihtpunktiks võeti Jurmala veepark, kus sai oma mustad varbad likku pandud ning kummirõngastel liugu lasta. Pestud-kustud-kammitud, saime teistega parklas kokku, kiire poes käik õlle järgi ning juba jälle sai kuuma antud motomuuseumi poole. Nähti uhkeid vanu autosi, mida sai iga nurga alt ka pildistatud. Kõige koomilisem moment oli see, kui ma vetsust välja kõndides ukse asemel vastu klaasi kõndisin, mida ma naeran siiamaani, kahju, et keegi peale Martini ja müüja seda ei näinud. Pärast muuseumit sai veel kiired vestlused teha, et kui oleks võimalus ühe auto endale sealt muuseumist saada, siis milline see oleks. Küsitlus jäi väiksesse ringi, nii et mingit statistikat või top3 “kõige tahetum auto” nimekirja ei ole võimalik esitada. Jälle poodi, uued õlled ning taas telkimiskoha otsingule. Seekord oli leid üsna hea ning sai telgid jälle püsti seatud. Kahjuks meie seltskond vähenes 3 paari võrra, kuid pärast pisarate valamist, hakati grillima ning meeleolu tõusis. Hommikul ei olnud enam midagi muud, kui hakati kodumaale liikuma. Pärnumaa sildi juures käis photo-shoot, millele järgnes Steffanis pitsa õgimine. Selleks ajaks said ka Kert ja Ervin käpad alla ning liitusid meiega kanapizzale ja väiksele veinile. Kõhud väga täis, mindi enda tuju nullima – käidi Karu automuuseumis. Kuna mina magasin sixis oma peavalu välja, siis siinkohal on mul raske midagi kommenteerida, va poiste sõimu raadiosaatjas, kus ei suudetud ära imestada, kuidas ühel inimesel on sellised autod. Uku, kes neljapäeval Lukoili juures lubas kõik oma autod maha müüa, oli selleks ajaks otsusele jõudnud, et ta peab veel sel päeval endale mosse ostma. Enne Tallinnat tehti veel peatus Statoilis ning vahetati reisi viimased muljed. Koju jõudsime vist pärast kaheksat. Kokkuvõtlikult võiks siis öelda, et kuradi kahju, et meie autod kohale ei jõudnud.
Ralli nagu iga teinegi tõsisem üritus algab ettevalmistustööde ja tegemistega. Nii minagi tegin reede õhtul viimaseid ettevalmistusi, et ühtlasi täita ka aega, mis pidi kuluma Urmase saabumiseni. Ca 23:30 helistasingi Urmasele, et veendud tema praamile jõudmises ning peatses päralejõudmises.
Telefoni vestlusest selgus, et kõik ok ning juba vana tõsiasjana oli Urmas (nagu muhumehed ikka) oma masinaga praamilolijate huviobjektiks. Lugesin ka esimest korda Ralli juhendi läbi ning hakkasin asju oma pappkohvrisse pakkima. Kuskil ca 00:40 heliseb telefon – helistajaks Urmas. Jõudsin mõelda, et „näe hakkabki juba saabuma, järelikult vaja anda viimased juhised kuidas minu elamiseni navigeerida”. Kuid Urmas teatas ilma pikema sissejuhatuseta, et „kunde poolne tagaratas andis Kasari jõe sillal saba”. Mul kohe uus mõte, et kumm katki, vahetab ratta ära ja jõuab veits hiljem… Urmas, ilmselt tabades minu ootamatust uudisest tingitud mõttepausi, lisas aga kohe täienduseks, et ratas murdus õõtsa küljest lahti…!?! Lasime kuuldavalt kiirelt läbi esmased mõtted kuidas ootamatust olukorrast välja tulla. Aga et kohe head mõtet ei tulnud ning et mitte telefoni kompaniisid nuumata, võtsime väikse mõttepausi. Kuna olin märganud, et just äsja oli Uku meie kodulehel surfanud siis saatsin SMS´id Uku´le ja Imre´le (viimasele sellepärast, et väga selgelt veel meeles tema lausa imena tunduvad saavutused enne Ahvenamaa reisi, Tõnu ja Uku masinate tohterdamisel), et neid mitte sügavast unest äratada. Ukult tuli kiirelt ka vastus-SMS ning kohe valisin ka tema nr´i, et kriisiolukorrast teatada. Vestlustes mina-Uku, Uku-Imre, Uku-mina sai selgeka, et sellisel kellaajal treilerit (või muud muhu transportimiseks sobilikku vahendit) leida ei õnnestu. Helistasin Urmasele tagasi ja teatasin oma olematutest saavutustest ning leppisime kokku, et jätame auto Kasari silla juures oleva baari juurde, tuleme ise Linna ja liitume järgmisel päeval mõne teisie rallitiimiga (Väints ju RAF´ga). Mõeldud tehtud – tõmbasin (NB!) toariietele jope peale, jalga esimesena ette jäänud (NB!) kingad ja hüppasin „jaapanlasse” ning võtsin suuna Kasari sillale. Kui olin Pärnu mnt´l kiiruseks 119km/h fikseerinud, hakkasin mõtlema kuidas ja kellega siis Ralli´ks liituda. Mingi hetk hakkas aga kinnistuma mõte, et mul ka ju garaažis Muhk – miks me sellega ei võiks Rallil osaleda. Kuigi kindlustus ja ülevaatustähtajad olid juba möödunud, olin otsustanud, et need Rallil osalemisel takistuseks küll ei saa. Sellest mõttest hakkas tuju juba paranema ja „action” hakkas minusse pugema. Kuni Haruteeni sadas ikka korralikku vihma, mis edasi hakkas juba lörtsi taoliseks olluseks muutuma. Ristil sadas juba laia lund, millega kaasnes tõeliselt talvised teeolud. Mida kilomeeter edasi seda paksemaks lumevaip muutus kuni olukorrani, kus auto 3-nda käiguga üle 80km/h ei jaksanudki sõita. Mõtlesin, et mis seal ikka – väike soojendus hommikuseks rallistardiks (siis ei osanud arvata, et sõitu kodust alustades oli mulle juba START antud…). Kui siis ca 02:00 Urmaseni jõudsin oli ta tagaratta algosadeni lammutanud ning tervitas, mind flants (mis oli õõtsa külest murdunud) näpus, teatega, et siin on Härra (kelle „jutt” oli saatnud ka kõiki sel õhtul/ööl Urmasega tehtud telefonivestlusi), kes on meile nõus keevitust laenama. Vaja ainult mingi 7 km kaugusel tema pool käia ja keevitus ära tuua. Härra haaras baarist veel 1,5L Bock´i kaasa ning suundusime keevituse järele. Teel saime põhjaliku ülevaate Härra eredamatest eluseikadest – põline läänemaamees, 62 aastane, elanud ka Paides, käinud paar korda Saaremaal, kus ka mõned tuttavad ning mida tunneb ilmselt paremini kui Urmas, nooruses mänginud võrkpalli (totaalse vennastumise kartuses jätsin mainimata, et ka mina võrkpalli mängin), tema tel.nr. 56243100,… Ja muidugi oli tegelikkuses „ca 7 km” teekond ca 14 km, millest viimastel kilomeetritel muutus tee järjest kitsamaks, puude oksad kaardusid järjest rohkem teele ja loomulikult olid meie jäljed esimesed värskelt sadanud 20 cm paksuses lumevaibas, nii et hakkas pähe tikkuma mõte, et „kas oli ikka hea mõte selle keevituse järgi tulla?” Härra poole jõudes leidsime suht kiirelt üles keevituse ja maski kuid elektroodidega läks ikka jupp aega. Kogu seda protsessi saatis juba loomilikuna tundunud Härra pidev jutuvada. Keevitusega tagasi alustasime aega kaotamata ettevalmistustega keevitamiseks, ignoreerides Härra suhtlusvajadust. ( Remondi koht ise ka juba vaatamisväärsus – ZAZ/VAZ 1,5m ühelpool baari pea sissepääsu, minu japs teiselpool, et tööpaika kuidagigi valgustada, baari kunded kahe masina vahelt läbi sõelumas) Baarist voolu paludes mainis baridaam nagu moka otsast, et mis küll saab kui korgid läbi lähevad… Tegin ettepaneku, et kasutaksime siis mõnd elektrikilbile lähimat pistikupesa. Kui siis Urmas oli paaril hetkel elektroodile tule otsa saanud, oligi pool baari pime – baaritaam ähmi täis (sügavkülmad toiteta, tema siin ainult asendaja, kui mingi ime läbi peaks voolu tagasi saama siis rohkem ta meile elektrit ei anna..). Elektri kilpi avades läks südames aga kohe soojemaks, tõeline nostalgia. Kilbis olid pesuehtsad nõukaaegsed sulavkaitsmed. Kiirelt sai leitud katkine kaitse ning selgitatud, et vahetussüdamikku ei leidu. Auto voolukonverteri küljest lõigatud juhtmejupiga sai kaitse parandatud ning ilmselt olukorra suht kergest lahenemisest üllatunud baaridaam ei teinudki takistusi töö jätkamiseks, kuigi tuled vilkusid, kui valgusmuusika, kogu keevitamise aja. Flantsi „sittusime” kuidagi õõtsa külge, ratas kokku ja teele. Mina läksin Härrat keevitusega koju viima ja kuulsin jumal teab mitmendat korda kokkuvõtet Härra eluhetkedest. Pärast pikka ja põhjalikku jumalaga jättu asusin Urmast jälitama, kes võttis Kasari baari eest otse suuna Tallinnale. Mingi hetk jõudsingi Urmasele järele, kuid rahulikku kodu poole veeremist just kaua nautida ei antud. Kusagil Nissi kandis hakkas ZAZ/VAZ tagumist otsa loopima – selge taga ratas jälle peetis? Kuid Urmas ei taha ega taha seisma jääda vaatamata masina tohututele ponnistustele teelt kõrvale hüpata. Mõne km möödudes siiski Urmas peatus ja sai ka vonklemise põhjus selgeks – tee libe kui liuväli ning tagarataste kokkujooks peale sellist kiirremonti teadagi. Ega midagi, jätkasime oma, kõrvalt vaatajale suht veidra trajektooriga, liikumist Tallinna suunas. Umbes 05:00 minu juurde jõudes oli selge, et magama minna on suht mõttetu, sest hiljemalt tunni pärast oleks tulnud taas ärgata.. Otsustasime selle aja kasutada tagaratta kontrollimiseks – auto garaaž, radas lahti, värske keevitus ok, kõigil hea meel, ratas kokku tagasi. Kiire kohv, hommikused kümblused ning nüüd juba komplekteeritud ekipaažina stardi poole… Stardipaika jõudes leidsime eest hulga vanatehnika sõpru, kelle seas ka juba Imre, Uku ja Lõvi oma tuunitud Žigullidega. Varsti jõudsid ka Jaanus Fiat´l ja Väino RAF´il, kusagil oli ka Sid´i liikumas näha. Stardini jäänud aeg sai kulutatud teiste masinaid imetledes/pildistades. Korraldajatelt lühike sissejuhatus ning hakkasidki masinad rajale veerema. Start käes tuiskasime rajale nagu pea üks meeskond – Jaanus Fiat 500´l kõige ees, siis Indrek Sirk Fiat 600´ga, siis me Urmasega ning meie järgi Imre 01´ga ja Lõvi 013´ga. Meeskonna vaimu ei antud muidugi kauaks nautida – Lada meeste kW´d kapoti all hakkasid tempot tegema, mis päädis sellega, et Kiisalt esimesele kruusa lõigule põgates murdus Jaanuse tagasilla õõts pooleks… Jättes Jaanuse abi ootama jätkasime meie rallit, mille järgmise 10-ne KP ulatuses läbisime nagu siidi saades ilmselt mõningased trahvipunktid AKP-desse hilinedes. Peale 10-ndat KP õnnestus Lada-meestest mööda saada, mis tõi kaasa ennast unustava kihutamise kuu-maastikuga sarnanevatel metsateedel. Siis AKP nr 2 jõudes saimegi Uku´lt manitseva sõnumi, et paremkurvis ronib tagaratas liialt „kõhu” alla. OK, AKP 2-st lahkudes võtsime asja jälle rahulikult ning veeresime 11-nde KP poole, Ladad kadusid silmist . Kuid jah, fortuuna oli ilmselt meie suhtes juba otsuse langetanud, mis tähendas, et piisavalt sügavale metsade vahele jõudes, murdus (järjekordses totaalselt treppis paremkurvis) öösel parandataud ratas taas lahti… Südant soojendav oli, et pea kõik mööda sõitvad ekipaažid peatusid hetkeks, et abi pakkuda aga kuna neil keevitust ega treilerit käepärast ei olnud, tuli neil teekonda jätkata. Kuna esmapilgul tundus ainuke pääsetee treiler, siis sai see sõbralt laenatud ning Kaili (minu kaardilugeja igapäevaelus) abil meie suunas teele lähetatud. Üks väike probleem oli veel – kus me asume? Ralli legendi abil, kus ainult vasak-parem-vasak-parem, seda suht keeruline paika panna. Õnneks oli meie varustuses ka GPS, mille abil muidugi asukoha määramine „lapsemäng”. Vahepeal oli Urmas juba telefonitsi leidnud võimaliku autoremondi koha Märjamaal aga kuna treileri saabumiseni oli kuni 2 tundi aega, vaatasime kaardilt, et mitte just väga kaugel meist näitab ta mõnd üksikut maja kohta. Otsus kiire – aega on, läheme vaatame. Paari kilomeetrise kõmpimise järel jõudsime esimese majani, mille juures olid värsked jalajaäljed asja posti käinud võtmas. Pärast koputusi avas ukse vanem meesterahvas, kelle majapidamises meile vajalikku keevitust kahjuks ei leidunud. Küll aga soovitas küsida järgmisest majapidamisest, kus peremehel pidi igasugu riistu olema. Järgmine majapidamine tähendas muidugi järgmise km läbimist aga kuna tegu oli juba põldude vahega siis püsis sihtmärk selgelt silmis. Kuigi jah majapidamisele lähenedes oli suht keeruline otsustada, millisest hoonest peremeest otsida. Koera haukumise peale avanes üks üks, millel tervitas meid hoopis lahke perenaine, kellelt saime teada, et remondiks vajalikud riistad on majapidamises olemas. Jäi ainult mure kuidas Muhk kohale transada. Vahepeal oli perenaine juba telefoni võtnud ning helistas naabrimehele, kes õige pea ka meie kõrval seisis. Üritasime üheskoos pererahva traktorit käivitada kuid see ei õnnestunud. Nüüd oli appi tõtanud naabrimehe kord telefon võtta ning kohale sai kutsutud järgmine naabrimees kelle traktoril kühvel taga, millesse peaks saama Muhu tagasilda toetada. Varsti olimegi naabrimehe Hilux´ga Muhu juures tagasi – nüüd oli ainult „telo tehniki”, et masin remondipaika toimetada. Vahepeal sai ka juba Kailile legendi ette loetud, kuidas ta meid leida saab. Urmase traka sabas saabumiseni tegin perenaisele lühiülevaate üritusest, mis meid siia rabade (juba naabrimehe käest kuulsime, et kohas kus teele jäime on ainuke kandev maalapp tee, kõrvale astuda ei maksa, sest siis satud põhjatusse – aasta eest oli katuseni sees olnud piima tsistern) vahele tõi. Enne järjekordse remondiga alustamist võtsime kaasas olnud toidumoonast kehakinnitust (ei olnud me enam kindlad, et lõunasöögile jõuame). Ning alustasimegi juba tuttava protseduuriga. Sel hetkel veeres hoovi ka Kaili juhitud japs, lärel vajalik haagis, sest selle „mäda” õõtsaga me enam rajale ei kippunud. ZAZ taas sõidukorras ajasime ta haagisele ning jätkasime teekonda. Esialgu veel kindla sihita – kas jätkata KP´de otsimist või üritada kinni makstud lõunat kätte saada. Sai otsustatud viimase kasuks. Kuna Kaili ei olnud nõus meiga liituma siis panime ta Märjamaal autot tankides esimesele Tallinasse suunduvale autole ning ise võtsime kursi Kullamaale restorani Goldenbeck. Kohale jõudes tervitasid meid ees rõõmsad/üllatunud kohtunikud. Saime oma söögid kätte ning ka juhtnöörid, kus rallit nüüd juba kõrvalt kaeda. Keha kinnitatud võtsime suuna kohtunike poolt soovitatud paika. Risti-Haapsalu maanteel kihutasid meile vastu juba tuttavad Ladad ning varsti nägime tee äärses parklas veel mõnd ekipaaži. Aga kuna kohtunike poolt soovitatud paika oli veel jupp maad sõita ei osanud sellele viimasele faktile suuremat tähelepanu pöörata (krt, hiljem selgus, et see oli AKP nr 4). Roosta poole ära keerates hakkas uni juba täiega murdma – Urmas nokkis juba korralikult ning eks endalgi jäi juba mõni kaader vahele. Sättisime end kontunike suuvitatud ristmikul paika. Et mitte täitsa magama jääda läksime autost välja, et aktiivsemalt möödujatele kaasa elada. Pärast pikka ootamist möödus küll mõni üksik rallikas ja sedagi täiesti suvalistest suundadest. Seepeale võtsime suuna Pürksi´le, kus pidi olema AKP nr 4. Selle leidsime suht lihtsalt ning nagu naljaga pooleks ulatasime aknast ralli legendi aja fikseerimiseks. Hetkeks valdas kohtunikke kerge segadus, kuid kaastundlik pilk haagisel olevale Muhule ning olimegi registreeritud viimasele rajalõigule. Arvan, et oleme esimene ralliekipaaž maailmas, kes ületab finišijoone võistlusauto haagisel, vedukauto roolis kaardilugeja ja kaardilugejana piloot… Finišis juba kohtusime ülejäänud Muhuklubilistega, kellega veetsime lõbusa õhtu ülejäänud vanatehnika fännide seltsis. Uni saabus tõdemusega, et „igas eestimaa metstukas leidub vähemalt üks keevitus…”.
Oli ükskord umbes nii kuu aega tagasi rahulik tööpäev. Kui helises minu taskutelefon ….
Ja torusse karjus Uku “Vaata mida Autonet.ee-s müüakse”. Krt Muhku st. originaal Jaltat müüdi. Lauatelefonil me müüjat kätte ei saanud aga juba kohe kihutasime valge kaubikuga Tartusse. Poolel teel saime ka müüja telefoniteel kätte. Vaatasime siis autot siit ja sealt, kuni küsisime hinda. Kostus maagiline summa 40 000 krooni, küsisime üle, et äkki vanahärra eksis aga ei , hind jäi muutumatuks. Tol hetkel ahvatlesime teda küll teiste summadega aga ei läinud õnneks.
Möödus nädal, helisrasime – hind sama. Möödus 2 nädalat helistasime pakkusime 30000 juba, ei see pidi ikka vähe olema. Pakkusime 35T. Sai käed löödud.
Nüüd siis Operatsioon ise. Valisime vaikse kolmapäeva õhtu. Haakisime käru taha. Uku kui autojuht istus ulmelisse Megane GT rooli (võtit ei olegi nagu mänguauto), Lõvi kui investor ja uus omanik ette juhi kõrvale ning mina, kui laovarude arvestaja taha pingile. Ärevus oli suur, ostsime Laagrist väga imelikust poest mõned õlled, Konjaki Helmutile ja tahvli kamashokolaadi (Lõvil on imelik maitse).
Jõudsime kohale pimedas. Materdasime auto kärule
Auto liigud ja kuulasime jutte-legende autost, kuidas naisi maha võeti sellega.
Rahatu ja autotu
TESTDRIVE
Läksime Uku soovil jälle Hansa Hoovi sööma, tegime veel Lõviga liike ning hakkasime siis kodu poole teele.
Metsapeatus
Koju jõudsime hilja. Nii oligi planeeritud, sest et saaks ööpimeduses auto maha ajada ning mitte naabreid kadedaks ajada.
